JK: Siim Aimla bänd pakkus hüva jazzikokteili

23. aprill 2006

22. aprilli esimestel minutitel astusid väliskülalise Soweto Kinchi järel kevadiselt kuuma klubiööd veelgi kütma Siim Aimla ja tema rahvusvaheline ning mitmekesine bänd. Loe kontserdi ülevaadet.

22. aprilli esimestel minutitel astusid väliskülalise Soweto Kinchi järel kevadiselt kuuma klubiööd veelgi kütma Siim Aimla ja tema rahvusvaheline ning mitmekesine bänd – Siim Aimla Sound System koos Chalice´iga.

Kontserdimuljeid vahendab Ester Eggert.

Eestlastest-soomlastest koosseis ei jäänud mitte kuidagi alla eelnenud ameeriklasele, ehk suudeti isegi rahva jalgu veidi rohkemgi tatsuma panna. Arvestades koha- ja muusikavalikuga oli loomulikult suur rõhk „tümpsul,“ mis siiski vaheldus natukene jazzilikemate instrumentaallugude ja –soolodega.

Siim Aimla pillivalik oli suur ja tema häält oligi bändi veidi segaseks jäänud helipildis kõige rohkem tunda. Enamik lugudest tugines mõnusalt gruuvivale põhjale, mis ka kõige väsinumad inimesed kaasa elama pani, kuid kasutati ka funky ning bluesi elemente. Instrumentalistide tasemes ei jäänud mingit kahtlust.

Kui Siim Aimla ja tema käekiri on eesti aktiivsemale jazzipublikule juba tuttav, siis pakkusid pisut vaheldust Raun Juurika aktiivsed klahvpillifraasid ning soome külaliskitarristi bluusilike mõjutustega käigud.

Chalice’i nime all tuntud räppar Jarek Kasar lisas omalt poolt õhtule parajas annuses huumorit äratamaks juba väsima kippuvat publikut. Kõik toimis – humoorikad sõnad, vahetu suhtlus rahvaga ning ka üsna julge iroonitsemine bändi nimega Nexus aadressil. Nii saigi publik kogu esitusega kaasa kistud ja kui sellest veel ei piisanud esitati Olav Ehala loomingu hulka kuuluva telelavastusest „Nukitsamees“ tuntud loo remix.

Mõningal määral positiivseks võib ju lugeda ka asjaolu, et Siim Aimla ja sõprade lavale tuleku ajaks oli rahvahulk Rock Cafes vähenenud ja vahepeal sai isegi varbaid liigutada ja hingata ning seega rohkem muusikat nautida. Paraku vähenes rahvahulk pidevalt veelgi, sest pikk õhtu täis muusikat oli paljud viimse piirini ära väsitanud.

Siinkohal võiks visata kivikese ka helimehe kapsaaeda, sest nagu varem mainitud osutus bändi kõlapilt suminaks, kust tungisid välja peaaegu tagasisidesse minevad bassinoodid. Seetõttu ei jõudnud osa muusikalisest sõnumist kahjuks publikuni. Siiski oli vaieldamatult tegemist järjekordse positiivse muusikaelamusega neile inimestele, kes jaksasid ning tahtsid Rock Cafe õhkkonda kuni hiliste öötundideni nautida.