JK: Silvi Vrait oli, on ja jääb haaravaks

25. aprill 2007

Kas kõiki neid maneere suudab välja mängida tõesti üks ja seesama laulja ühe ja sama esinemise vältel?! Nii see tõesõna oli. Kontserti kirjeldab Helen Oja.

Teisipäeva õhtupoolikul võlus – sõna kõige tähenduslikumal viisil – Silvi Vrait ja tema ansambel kuulajaskonda muhedas Kumu auditooriumis.

Kontserti vahendab Helen Oja.

Puna-musta riietatud Vrait, selja taga kolmkümmend viis aastat lauljatari-karjääri, tundis laval end suurepäraselt. Kui šansooni sõnum oli hell, kruiisis vokaal õrnalt, refräänides pani Vrait end veenvalt maksma. Vrait samastus iga lauldud laulu meeleoluga täielikult – blues’is kangastus kahetsusenoot ja kahtlus, šansoonis oli igatsust ja südamepuistamist. Avangardsed lained triivisid Kumu auditooriumis aga siis, kui Silvi Vrait esitas laule oma Ultima Thule aegadest. Kohati käis fiilingutega samastumine kentsakalt kiiresti. Tekkis muhelev küsimus – kas kõiki neid maneere suudab välja mängida tõesti üks ja see sama laulja ühe ja ainsa esinemise vältel?! Aga nii see tõesõna oli.

Akordion lisas Silvi Vraidi laulule unelmatevaldset meeleolu, kontrabass juhtis taktitundeliselt rütmi ning kitarr toetas vokaali. „Cry me a river“ – ammusest ajast lauljatari kavas olnud ballaad kõlas võimsalt. Laulu kõrvale helises Vraidi naer ja kuuldavaks tulid ka fraasid, mida Vrait lihtsalt kõneles. Akordioni roll sai asendamatuks – Jaak Lutsoja mäng tuli südamest – pidades välja tähendusrikkad pausid. Kui ütlus, et “kõik saab alguse pausist” kehtib enamasti teatrikunsti puhul, siis antud ballaadi jälgides leidis lause endale tõestust ka muusikas.

Üks mitmest šansoonist, “La vie en rose” jäi eriti eredalt meelde. Tasasest hüüdest kasvas jõuline crescendo, millele Vrait žestikuleerides vürtsikat bravuuri lisas. Kaunid, kuid jõulised vibrato’d olid täis sügavat pühendumust ja salapärast sõnumit. Suurepärase heli vahendamise eest oleks võinud eraldi aplausi osaliseks saada ka helitehnik. Akustiline ruum viis tundeni, et Vrait esineb kusagil suurel laval tuhandetele kuulajatele.

“Mis šansoonid need ikka on, kui puudub valss,” sõnas Vrait. Käsi puusas, sära silmis, kõlaski valss nimega “Teisel pool tänavat, seal”. Kui Silvi Vraidi ja tema ansambli kontsert olnuks paigas, kus ruumi ka tantsimiseks jagunud, poleks jalakeerutajatest puudu tulnud. Peagi tegi lauljatar ansamblikaaslastele ettepaneku mängida üks ehe swing. Vallatu puusanõks ja tantsusamm Vraidi poolt ning kõlas “Exactly like you”. Ansambel tegi kummarduse ka prantsuse klassikule Jaques Brel’ile looga “Ära jäta mind”. Nagu paljud teised prantsus- või ingliskeelsed lood sai ka Breli lugu esitatud vaheldumisi ridadega eesti- ja originaalkeeles.

Silvi Vrait kinkis publikule tänuks sooja vastuvõtu eest kaks lisalugu, millest viimase esitas ta saateta, ruumis liugles vaid lauluhääl. „See, kes laulu vaimus sündinud, enam temast vabaks ei saa,“ oli viimane fraas tollest puudutavast laulust. Sedavõrd sümboolne lõpp esinemisele jättis õhku ühe läbematu tunde – soovi siirast ja ehedat diivat veel ja veel, ikka uuesti kuulda. Silvi Vraidil on midagi kirjeldamatult kaunist, mis suurema vaevata igale kontserdikuulajale pärale jõuab.

Silvi Vrait & ansambel 24. aprillil Kumu auditooriumis

Silvi Vrait (laul)
Tanel Liiberg (kontrabass)
Jaak Lutsoja (akordion)
Iljo Toming (kitarr)