JK: Soe ja südamlik Solveig Slettahjell

23. aprill 2009

Solveigi lugusid kuulates ei lähe mõtted argiseid teid pidi rändama, vaid püsivad sillerdavas muinasjutus, millest ei tahaks iial väljuda, kirjutab Andra Roosmets.

20. aprilli õhtul tundsid kõik Tartus Athena keskuses end heade ja ilusatena, sest esines Norra lauljatar Solveig Slettahjell.

Tartu-kontserti meenutab Andra Roosmets.

End ka Slow Motion Duo’ks nimetava lavapaari moodustavad Solveig Slettahjell lauluhäälel ja klaveril ning Sjur Miljeteig trompetil. Ei tasu arvata, et kaks muusikut lava, saali ja tervet majagi muusikaga täita ei suuda. Athena keskus täitus sel õhtul rohkemagi kui muusikaga – ilu, naeratuste ja headusega.

Pikk vaikus pimedas saalis enne kontserdi algust kruvis publikus pinget ja andis märku, et tulemas on midagi meeldejäävat. Üksikud lapsehääled vihjasid, et lavalt hakkab kiirgama armsust ja siirust. Sammud trepil vallandasid aplausi ja lavale astus lihtsas mustas kleidis Solveig, tema järel trompetist Sjur. Lauljatar ütles, et nad oskavad paremini muusikat teha kui juttu rääkida, seega tuleb palju muusikat ja vähe juttu. Nii just oligi hea.

Solveigi hääl justkui voolas lavalt alla ja silitas soojalt kõiki kuulajaid. Tema hääl on pehme ja soe, samas väga professionaalne ja dünaamiline. Teda ei saa mitte kellegagi võrrelda, sest ta on täiesti tema ise ja mitte kellegi teise moodi. Ainult klaveri saatel või koos trompeti maheda kõlaga ette kantud lood tõid Solveigi hääle võimed ja eripära imeliselt esile. Publik hoidis hinge kinni, kui Solveig mikrofoni peaaegu et sosistas.

Laval käitus lauljatar väga vabalt ja loomulikult, klaveri tagant püsti tõustes isegi armsalt plikalikult. Solveig laulis väga siiralt, oli tunda, et armastab lugusid, mida esitab. Kogu tema olemus kiirgas positiivsust ja rõõmu, nii et rahulikud ja kurvadki lood muutusid tema hääle läbi headust sisendavateks ja suunurki ülespoole tõstvateks. Ta on iseloomult võrratult siiram ja armsam, kui ühest Euroopa parimast lauljast arvata või loota julgeks.

Mitmed oma lood on Solveig kirjutanud 19. sajandil elanud ameerika luuletaja Emily Dickinsoni sõnadele, mis muudavad laulud südamlikuks ja naiselikuks. Iga laul jutustab justkui ühe loo, millel on algus ja lõpp ning sõnum. Neid lugusid kuulates ei lähe mõtted argiseid teid pidi rändama, vaid püsivad sillerdavas muinasjutus – sealt ei tahaks iial väljuda. Ehk tekib silme ette kujtlus pehmetest pilvedest, soojast päikesest ja maailmast, kus kõik on hea.

Muidu hiirvaikne rahvas lasi end lugude vahel valla ja kiitis muusikuid aplausidega, mis muutusid järjest tugevamaks, mida lõpu poole kontsert jõudis. Kui neid aplause poleks kõlanud, siis oleks kontsert olnud nagu heliplaadi kuulamine – Solveig ei öelnud lugude vahel mitte sõnagi ning tema häälgi kõlas nii puhtalt ja täiuslikult nagu plaadi peal. Hetkedel, kui Solveigi hääl võimsalt üle Athena keskuse kinosaali kajas, mõtlesin, et kuidas ta koos bigband’iga kõlaks? Tõenäoliselt saaks ta sel juhul näidata küll oma hääle võimsust, kuid need õrnad ja südamlikud helid, mis ta just eriliseks teevad, jääksid kuulmata.

Kontserdi lõpetas a cappella lugu, mille esitasid Solveig ja Sjur koos. Solveig tänas publikut selle eest, et nad nii armsad olid. Kindlasti mõtles nii mõnigi inimene saalis vastuseks: „Aitäh, et Sina nii armas olid!“ Tundus, et pärast kontserti trepist alla astuvad inimesed olid killukese headust saalist kaasa võtnud ning naeratasid palju laiemalt, kui enne trepist üles astudes.

Koosseis:
Solveig Slettahjell – klaver, laul
Sjur Miljeteig – trompet