Kontserdikaja: JK: Solveig Slettahjell hüpnotiseeris publiku

25. aprill 2006

Draamateatris esinenud Solveig Sletahjelli kontsert kujunes kindlasti festivali üheks tipphetkeks. Loe, mida arvab publik.

Romatikutele ja unistajatele serveeriti 24. aprillil Draamateatris vikerkaarekarva häält, mida esitles Solveig Slettahjell Slow Motion Quintet. Solveig Slettahjelli laulis siirusest, mis tänapäeva inimese juures peaaegu puudub ning seepärast täitis tema selle tühimiku, mis aitas inimestel mõista, kui ilus võib maailma olla.

Esimese loo algusega suutis Solveig Slettahjell panna publiku liikumatult kuulatama, tekitades soovi püüda kinni iga väikseimgi heli, nii et ühtegi neist ilma suurima tähelepanuta mööda ei lastaks. Niisuguses seisundis hoidis kvintett kuulajaid kontserdi lõpuni.

Aja möödudes muutus selline kontsentreeritud tähelepanuga olek ning muusika liikumise valdavalt aeglane tempo märkamatult järjest omasemaks. Isegi mõned kiiremad ning valjemad hetked tundusid olevat selle sama aeglase ja ülipeene keskendumusega muusika osaks. Kontsert lõppes kahe tungivalt palutud lisalooga. Üks neist oli Solveigi sõnul unelaul.

Meditatiivne aeglus ning rahustavalt mõjuv koosseis andis võimaluse lennata üle Norra mägise kaldapiiri ning kuulda ookeani sügavat ning allika selget häält. Solveigi vahva olemine ning kuulajaga ühtsustumine läbi eestikeelsete žestide lähendas teda kindlasti publikuga. Solveigi enda olemise tegi heaks ta ema viibimine Eestis. Just ema andis talle telefoni teel eestikeelsete viisakusväljenduste kiirkursuse.

Publik oli vaimustunud hääle ja muusika kõrvutavast võimusest, mis vabastas aegluse, jõudes kontserdi lõpuks rokiliku väljanduslaadi juurde. Inimesed nõudsid kaks korda Solveigilt lisalugu, millest viimane oli alles kirjutatud ning sõnad olid veel märkmikus.

Kontserdi järel vestles publikuga Katre Kasemägi ja Sandra Preiman.

Publiku arvamus:

Anu (29), disainer:”Kontert meeldis väga. Vaikus, selline hea ja puhas. Laulja oli väga omapärase häälega. Ta hääl ei olnud tummine ega täis. Tema laulusõnad olid siirad, ta ei pidanud valetama. Nüüd on mul ka plaat olemas.“

Arthur (26), IT konsultant:”Väga raske on rääkida. Mulle meeldis väga. Tulin kontserdile ilma ootustega ning siin sain 100% hea elamuse. See oli tasakaalukas, naturaalne ja kvaliteetene. Kontsert oli piisava improga. Tohutult hea kokkumäng. Lauljanna hääl oli hingemattev. Äärmusest äärmusesse. Oli sulapehmusest kuni tohultult võimsani. Jah, see hääl oli võimas.“

Tõnu (50), vabakutseline filmioperaator:”Väga hea tämbriga. Nii, kuidas lauljanna suutis aeglaselt laulda, väga tihti ei kohta. Muusika oli vahelduv ja pausidega. Solveigi hääl oli mahlakas, mis oli kummaline segu jõulisusest ja õrnusest.“

Tiia (43), turundusjuht:”Tema hääl oli tõeliselt tugev. Olin üllatunud, et ta suutis nii kaua pianos laulda, kuid tavaliselt lauldakse ju fortes. Laulude sõnum oli ka meelt mööda. Meeldis ka see, et ta ise oli meeldiv, lihtne ja vahva. Vaadates neid kavasid, siis see kontsert sobis minu aegadega, kuigi oleks tahtnud minna Dianne Reeves’i kuulama. Olen ka selle kontserdiga väga rahul.“

Olga (27):”Väga ilus oli ja väga meeldis.”

Piret, õpilane:”Minule väga meeldis. Olin ühte laulu varem kuulnud, kuid praegu tõeliselt nautisin. See oli väga mõnus!”

Ingrid, kunstnik:”Meeldis hästi just see, kuidas vokaal ei olnudki nagu vokaal, vaid nagu instrument, mis oli üks osa sellest bändist – keegi ei soleerinud, aga nad kõik töötasid ühe terviku nimel, igaüks andis oma nüansi sellele. Panin tähele, kuidas instrumendid aitasid vokaalile kaasa – kus üks lõpetas, sealt kohe teine läks edasi. Ja et kõik oli hästi täpne. Väga meeldis.”

Ingridi sõbranna:”Minu jaoks oli see natukene harjumuspäratult ebajazzilik. Ootaks sellist improvisatsiooni rohkem. Seal oli tõesti kõik nagu täpselt ette timmitud ja plaanitud.”

Helje:”Väga hea kontsert oli, ma olen sõnatu isegi.”

Marko (22), üliõpilane:”Huvitav. Konstert oli kihvt iseenesest. Tundus, et liigub mingi kindla raja poole ega olnud nii, et lugu loo kõrval, vaid jäeti selline mõtteline suund. Võib-olla lausa sunniti võtma, pandi süvenema, sest alles lõpul jõuti mingi finaalini. Kõik oli üks suur lugu kokku.”

Tiina (22), üliõpilane:”Täitsa meeldis. Arvestades kontserdi lõppu, siis kõige eredamalt jäi muidugi see meelde.”