Kontserdikaja: JK: Solveig Slettahjell – Põhjala võlur ja metshaldjas

23. aprill 2009

Imeline, kuidas Solveig on suutnud oma eeskujud eksimatult omaseks laulda. Nii võis kontserdil temas lisaks bluusitarile ja jazzlauljale ära tunda ka metshaldja, nurruva kassi, võluri ja naisšamaani. Publikumuljeid kogus Laura Paju.

Vene kultuurikeskuses andis teisipäeva õhtul kontserdi hurmav Norra lauljatar Solveig Slettahjell.

Slow Motion duo ehk Solveig Slettahjelli (laul, klaver) ja Sjur Miljeteigi (trompet) kontsert mõjus väga koduselt, vaatamata sellele et toimumispaigaks oli Vene kultuurikeskuse suur saal. Solveig pühendas kuulaja otsemaid oma hingesaladuste maailma, esitades intiimseid pihtimusi elust, armastusest ja olemisest.

Publiku ja oma arvamuse edastab kontserdilt Laura Paju.

Tahtmatult tekkis paralleel sumehäälse Diana Kralliga. Nii stiili mõttes kui ka häälekasutuse osas tundus sarnasus olevat ilmne. Siiski on Solveig Slettahjelli puhul tegemist tunduvalt mitmekülgsema laulatariga. Ta kandis välja sosistava piano ja pingelise forte, laulis a cappella ja koos klaveriga. Tuleb tunnistada, et imestus oli suur, kui ta kõige meloodilisema koha peal oma häälega ootamatuid krõbinaid tekitada suutis. Tundus, et Solveig on lisaks jazzile tugevaid impulsse saanud ka ka spirituaalidest ja bluesist. Imeline on siinjuures see, et ta on suutnud oma eeskujud eksimatult omaseks laulda. Nii võis kontserdil temas lisaks bluusitarile ja jazzlauljale ära tunda ka metshaldja, nurruva kassi, võluri ja naisšamaani.

Eve Lukk, häälejooga õpetaja:
Mulle meeldib selline soft style, hästi põhjamaine. Minu meeleoludega sobis täna ideaalselt, et ta nad ainult aeglasi lugusid tegid. Üllatav oli trompetimängija tundlik pillikäsitlus. Kuulasin ja tundsin, et ta oleks isegi võinud pikemaid soolosid teha. Ta oleks ilmselt selleks täiesti valmis olnud, kuid kahjuks tuli ainult kaks pikemat soolot.

Tavaliselt kuulates püüad ikka kehastuda esinejasse. Laulja oli suhteliselt noor, kuid tema hääl oli väga kogenud laulja oma. Mulle meeldis see, et Solveig elas väga selles, mida ta laulis – ta kandis hästi välja kõik piano’d ja kõige selle, mida tal öelda oli. Üldiselt ma oleks tahtnud teda rohkem näha, sest ma istusin siin pool saalis, kuhu ta seljaga jäi. Kui oleksin tema nägu näinud, oleks võib-olla isegi parem olnud. Mul on tunne, et bändis oleks võinud keegi veel juures olla ja kohati oleks võinud keegi teda klaveril asendada. Klaver ikkagi piirab vokaalset väljendust. Ma vaatasin, et siis oli väga hästi, kui tal ainult vasak käsi töötas ja ta laulis. Tegelikult ta muidugi valdab oma instrumenti, aga oleks tahtnud teda vahepeal otsevaates ka näha.

Annika, tegeleb laulmisega:
Väga meeldis. Tohutult omanäoline laulja, kes eristub selgelt hallist massist. Ta on täiesti teistsugune ja julgeb olla see, kes ta on. Kui kuulad teda laulmas, siis mõtled, et ta pidi ju need laulud kõigepealt kirjutama ja lõpuks kapist välja ka tulema sellega. See nõuab omaette julgust, sest keegi võib ju kohe tulla ja öelda, et see pole mingi laul. Tegelikult on, kui need ilusti omas stiilis ära laulda. Kui kuulasin teda, siis unustasin ise vahepeal hingamise täiesti ära. Raske on laulda nii aeglasi ballaade, aga tema suutis pikalt ilma hingamata olla ja ikkagi kõik kenasti ära laulda.

Ivi Rausi, lauluinimene:
Mind võlus selle kontserdi juures heas mõttes staatilisus, mille tulemusena hakkasid tööle huvitavad energiad. Õhk jäi justkui seisma. Tekkis tunne, et aeg seisab ruumis! Üldiselt olen ma seda sorti muusik-kuulaja, et käin vähestel kontsertidel. Lähen vaid nendele, mille reklaami lugedes tekib tunne, et pean minema. Ehk siis eelistan tunnetuslikku kvaliteeti kvantiteedile. On olnud aastaid, kus ma pole käinud mitte ühelgi Jazzkaare kontserdil!
Aga Solveigiga oli just see, et vaatasin kunagi talve hakul kava läbi ja sisemine tunne ütles, et seda peab kindlasti kuulama! Kuna ka ise loon ja laulan, siis oli see kontsert minu jaoks äratundmine, ärkamine, mis saadab mind veel pikka aega!

Taisto Uuslail, heliinsener:
Ma esmalt registreerisin ära helitehnika (kelle kraam) ja selle kasutuse, kuna tegutsen sellel maastikul. Üllatas Vene Kultuurikeskuse saali potentsiaal akustilises plaanis. Helirežissöör oli väga tasemel. Kohati tekkis siiski ülevõimenduse hetki.
Olin selle Norra lauljaga tuttav mõne päeva taguse You Tube’i video kaudu. See oli “Tähed muusikas” Norra variant. Rohkem mitte. Juba siis jäi mulle kõrva ameerikalik “magusa klavernaise” tämber ja šnitt. Miks mitte norra keeles? Kuna ka ingliskeelsest vokaalist läks palju kaduma selle väga täpse võimenduse puhul.

Meeldis väga Solveigi puhtus nii hääletekitamise kui koostöö osas klaveri ja partneriga, mis kulmineerus norrakeelse lisaloona. Võlus julgus olla pehme ja naiselik. Julgus olla lihtne.
Väga hästi mõjus tervikule trompetisti vabameelsus, variatsioonirohkus nii tehnikates kui meloodiates, mis ta pillist välja võlus.
Väga mõnus ja sügav valguskujundus. Aitäh!

Katrin:
Väga meeldis, tõesti huvitava häälega. Panin tähele, et tal olid pikad väljavenitatud fraasid, samas oli sõnadest ka hästi aru saada.

Birgit:
Kontsert oli hästi omapärane. Et kontserdi mõju lõpuni kohale jõuaks, vajab mulje laagerdumist. Lauljatar oli publikuga suheldes siiras ja hästi avatud. Meeldis trompetimängija lavaline olemine hetkedel, mil ta pilli ei mänginud – ta oli kuidagi endasse tõmbunud -, ent selles oli võlu. Kõige meeleolukam ja vahvam laul, mis tema esinemisel kõlas, oli lõpulauluna kõlanud hällilaul, mida Solveig laulis norra keeles. Norrakeelseid lugusid võinuks rohkem olla, mulle isiklikult pakuvad erinevates keeltes laulud huvi.

Ivi (toimetab, kujundab, laulab):
Solveigi laul mõjus mulle kui lummus. Lahustusin tema loomingus, samastusin tema hääle, tema meeleolude, sõnadega, nagu unenäos.
Kontserti kuulates meenus mu ammune lemmik Nina Simone – Solveigi hääles kumas sama sametist soojust, ürgnaiselikkust, igatsuslikkust, mida olen nautinud Simone’i muusikas. Seda enam rõõmustasin, kui eelviimase lauluna ütles Solveig laulvat ühe vana-vana endale armsa laulu Nina Simone’ilt. Mõtte juures “armastan, kuni sinilind unustab oma sinise…” võttis lavavalgus sinised toonid…
Valgusmäng oli üldse hästi nauditav – hingega tehtud koostöö laval toimuvaga!

Liigutavalt mõjusid ka trompetist Sjuri soolod. Ning tema hoiak soolode vaheajal – sisevaatlusse vajunult trompetile nõjatuv Sjur mõjus Solveigi hingelaulude adressaadina, moodustades nagu kunstilise terviku kaadrina kusagilt mujalt, kuhu kandub laul taevaste tuultena – samaaegne, kuid justkui kaugemal lauljast endast.