JK: Solveigi muusika tuksus südamerütmis

25. aprill 2006

Solveig Slettahjel koos ansambliga pakkusid põhjamaist hillitsetud kirge, õrnalt kumendavat tähetolmu ja vaimukat sõnumit, kirjutab Marit Mihklepp.

Esmaspäeval lummutas Jazzkaare publikut norra päritolu sumehäälne Solveig Slettahjell ühes oma pehmevoolava Slow Motion Quintetiga (klaveril Morten Qvenild, trompetil Jaga Jazzisti liige Sjur Miljeteig, bassil Mats Eilertsen, trummidel Per Oddvar Johansen).

Marit Mihklepp käis kuulamas.

Muusikud pakkusid põhjamaist hillitsetud kirge, õrnalt kumendavat tähetolmu, vaimukat sõnumit, unelev-unistavat olemist ning tutvustasid ka uue plaadi „Pixiedust“ (Solveigi kolmanda sooloplaadi) enamjaolt originaalloomingut.

Kontserti alustas Solveig üksi. Tema vahetust olekust õhkuv siiras usaldus muutis avara Draamateatri hubaseks jazzikohvikuks. Vokaal oli dianakrallilikult sametine, sõnade loomus poeetiliselt sügav. Lugudele oli iseloomulik pulseeriv südamerütm, millega arvestasid kõik lavalolijad ning kohati tundus, et ka publik hingas samal sagedusel, igatsevalt ja kiirustamata.

Esimene pool jäi otsitud helide ja kuulatavate rütmidega selgelt mõistuslikuks jazziks. Vaatamata sõnade tähenduslikkusele jäi Solveigi hääle emotsioonirikkusest väheks, hääl oli paljulubav, kuid kadus pisut muusika ballaadilikku magususse.

Eilertsen leidis tummisema kire ning tõlgendas ka tango „lubatust“ aeglasemaks, tema kahekõne pianist Qvenildiga tekitas ootamatuid kõrvalekaldeid normaalsusest, Miljeteig tõi sisse hakitud trompetihelide ornamendi, mis värvisid pinge minimalismihuumoriks.

Need muusikud jäid meelde kui tõelised kõlapildi maalimeistrid, lennutades publiku mere kohale, ärkavasse linna, kääksuvate uste ja fantaasiate maailmadesse (muusikas kõlas pisut Peeter Paani lugusid) ning seda kõike rabelemata, just neile omasel aeglaselt paitaval viisil. Pillide inimpuudutusega segunev elektrooniline taust lisas detailsele tervikule pisut björkilikke nüansse.

Et inimesed liiga enesesse ära ei kaoks, värskendas Slow Motion Quintet meeli jaheda improvisatsiooniga, kus paistsid silma trompeti soolod ja trummari rütmileiutised. Kuid isegi improviseerides ei kaotata kontrolli, ei muututa hullumeelseks, vaid püsitakse ohutus kauguses mõistuse piirimail. Kontserdi lõpupoole selgus, et tegemist on ka pingekruvimismeistritega, sest õhus vibreeriv lubadus selgroosipelgatele saab siiski täidetud.

Vaikuse ja aegluse mängurid hakkavad dramaatiliselt rütmi lõhkuma, muutuvad isegi lärmakaks ja ebasümmeetriliseks. Isegi magus ballaadilikkus on vaid irooniline mäng, väike ninanips juba olemasolevate roosavärviliste lugude pihta.

Äkitselt jällegi tuul pöördub, Solveig naaseb tagasi lapsepõlve ning laulab puhast spirituaali, põhiliseks saab taaskord ühele rütmile üles ehitatud maailm, kus helindatakse lootus, usk, kujutlusvõime ja unistused. Puhas siirus on see, millest nad kõnelesid.

Solveigi õrn, kuid soe hääl võitis publiku usalduse. Norra ööbik kutsuti kaks korda tagasi, teisel korral tuli Solveig noodivihikuga, ütles, et kirjutas selle „värvilise hällilaulu“ hiljuti garderoobis. Pärast sellist puhast ülestunnistust polnud raske uskuda, et „kõik, mida su süda soovib, jõuab sinuni“.