Soweto Kinch segab kokku jazzi ja hip-hopi, luues midagi erakordset, mis leidnud tunnustust ka väljaspool Euroopat. Intervjuus Jazzkaare veebile tunnistab Soweto Kinch, et igatseb luksust olla normaalne inimene, mitte mööda maailma jõlkuv veidrik.
Noor britt Soweto Kinch toob jazzi lähemale neile, kelleni see muidu jõuda ei pruugiks, sidudes oma ainulaadse isiku kaudu hip-hopi ja jazzi. Gängsteri välimuse ja haritud briti kõnemaneeriga Soweto käsitleb oma instrumenti, altsaksofoni, viimasegi tehnilise üksikasjani ja kui ta pilli käest paneb, laseb ta sõnadel katkematu jadana voolata.
Soweto Kinchi käisid intervjueerimas Jazzkaare veebireporterid Karina Vabson ja Eliis Vennik.
Kord muhedalt humoorikas ja kord filosoofiliselt mõtlik – selline on mees ka lava taga. Mehes peituvast potentsiaalist annavad tunnustust mitmed mainekad muusikaauhinnad ja ülemaailmne tunnustus. Oxfordi ülikoolis kaasaegset ajalugu õppinud Soweto Kinch teeb kõike mõttega ja pea ees tulle hüppamise asemel järgib ta asjade loomulikku käiku.
Teie esimene album, „Conversations With the Unseen” osutus lisaks Euroopale väga edukaks ka USAs. Seda ei juhtu Euroopa artistidega just tihti. Kas oskate aimata, millest selline edu?
Sellele küsimusele on ilmselt palju vastuseid. Ma usun, et osaliselt on põhjus selles, et muusika, mille loomisest olime ja oleme huvitatud, ei ole üles ehitatud tüüpilisele eurokesksele mudelile. See muusika on rohkem universaalne ja võiks ning peaks olema hinnatud laiemalt kui vaid Euroopas.
Kas mujal saadakse sellisest muusikast aru?
Ma arvan, et neil paljudel, kes seda ka Ameerika Ühendriikides kuulasid, ei ole probleemi selle stiili mõistmisega. Aga meie edu sügavamad juured ulatuvad ilmselt muusikast kaugemale; see on meie resümee, mis ulatub kaugemale ka sellest mida nähakse laval ja millest kirjutatakse lehtedes. See on tugevalt seotud meie omavahelise spirituaalse suhtlustasandiga, mis bändiliikmete vahel toimub. See on ilmselgelt meie kontrolli alt väljas. Neid kummitusi ja vaimusid ei ole küll näha, aga neist on tõesti kasu.
Missugune näeb välja Teie tavapärane nädalapäev?
See sõltub väga suurel määral ajast. Kui küsida seda küsimust jaanuaris, siis ütleks ma ilmselt, et ärkan hilja, söön maisihelbeid, käin ringi mööda oma maja ja püüan midagi kirja panna.
Aga mismoodi vastaksite praegu?
Viimastel nädalatel on olnud tõeliselt pöörased ajad. Ma käisin Budapestis, neli päeva Ateenas, Hispaanias, sõitsin edasi-tagasi Briti saarestikus… niisiis on minu tüüpilist nädalapäeva kohutavalt raske defineerida. Küll on aga kindel see, et mul on pidevalt küllaltki palju tegemist.
Kui palju aega pühendate muusikale?
Ka harjutamine hõlmab mu päevast väga laialt varieeruva aja. Kui olen parasjagu stuudios, siis seon ma oma igapäevase harjutamise lindistamisega. Hiljuti oligi selline aeg, et olime päevad läbi stuudios, et lindistada oma uut plaati, mis tuleb välja septembris. Üldiselt püüan aga pillile pühendada vähemalt kolm tundi päevas.
On muusikuid, kes harjutavad suurema osa päevast, kas teie ei kuulu nende hulka?
Umbes poolteist aastat tagasi oli periood, kus püüdsin harjutada vähemalt seitse tundi päevas, mis on väga hea. Mida rohkem seda teha, seda enam sa intsrumenti valdad. Ilmselt parim viis harjutamiseks on siiski see, mida me teeme laval ja enne esinemist.
Mainisite uut albumit, kas annaksite selle kohta mõned vihjed?
Kahtlemata! See on topeltalbum, mis antakse välja kahes osas. See on jutustusevormis ja tunduvalt autobiograafilisem kui esimene plaat. Seal on kolm karakterit ja siis üks kuulsus, inimene, keda teatakse, räägib loo.
Missuguseid voolusid on uuel plaadil miksitud?
See sisaldab palju hip-hopi ja jazzi ning lisaks sellele ka jutustust. Võib isegi öelda, et see on midagi soundtracki laadset.Omal moel selline suundumus, et inimesed saaksid üle tõkkest, hakates kuulama muusikat hoopis uuel, rohkem sisulisel ja kinokujutisel põhineval moel.
Kas te tunnete, et olete staar?
Tegelikult mitte. Ma tahaksin küll olla edukas ja kahtlemata austatud oma valdkonnas; tahaksin, et minu olemasolust oldaks teadlikud ja arvestataks sellega. Ülemaailmse „superstaarluse” osas olen ma aga väga umbusklik. See on ilmselgelt tühjus. Selle tuntuse tipul on enese olemasolu ja sisu väga raske lahti mõtestada ja selle asemel, et kohe sellesse hullumeelsusesse tormata, tahan ma tasapisi mööda omaenese radu oma tipuni jõuda ja siis ka päriselt teada, milleks ma seal olen. Ma tahan teada, miks ma olen kuulus.
Mis oleks teie karjääris teisiti, kui oleksite iseõppimise asemel saanud range akadeemilise hariduse?
Kogu see arutelu selle ümber, kas muusik on iseõppinud või kooliharidusega, on huvitav, sest kuigi ma ei käinud kunagi jazzi-koolis õppisin ma tuntud muusikameeste käe all, õpin siiani, seega ei ole ma ju päriselt iseõppinud. Sain saksofonistidelt nagu Steve Williamson ja Courtney Pine palju spetsiifilist informatsiooni. Niisiis ma ei ole kindel, kumb on õigem.
Aga mismoodi õppeprotsess nende kahe puhul erineb?
On protsesse, mille muusik läbib hoolimata sellest, kas ta õpib koolis või väljaspool seda. Samas on mõnele muusikule otsus omandada muusikaline kõrgharidus väga läbimõeldud, sest sel moel kuulevad nad asjadest, millest ilmselt iialgi midagi ei teaks. Mõnele on see aga pigem häiriv faktor, sest nende individuaalsus imetakse neist välja. Nad peavad asju kindlal moel vaid sellepärast, et professor on nii öelnud. Ilmselt ongi universumis kaks erinevat versiooni, miks on akadeemiline haridus tunduvalt parem või vastupidi, tunduvalt halvem.
Kas olete enesekriitiline?
Jah, kuigi ma püüan selle eest põgeneda.On raske määratleda kui kriitiline täpselt. Ma usun, et on siiski olemas ka terve enesekriitika. Kui sa ütled endale, et sa ei ole seal, kus sa tahaksid olla; ei ole jõudnud nii kaugele, kui sooviksid ja näed siis selle nimel vaeva, on see kasulik. Samas on olemas ka ennastmattev kriitika: kui muusik tunneb, et ta ei ole nii hea, kui võiks olla, aga ei tee samas midagi, et seda parandada. Selline ma olla ei tahaks.
Miks teist ei saanud ajaloolast, kelleks te tegelikult õppinud olete?
Ma kahtlen, kas keegi, kes ajalugu õpib, soovib saada päriselt ajaloolaseks. Enamus mu kursusekaaslasi Oxfordi aegadest on tööl pigem finantsalal või õiguses.
Kuidas sündis otsus hakata tegelema muusikaga?
Läksin ajalugu õppima selleks, et intellektuaalselt areneda; et vaielda, mõtestada ja ideid paremini arendada. Seega ei olnud otsus hakata aktiivselt tegelema hoopis kunstiga väga keeruline.
Kas olete oma otsust kunagi kahetsenud?
Eks ikka on olnud aegu kui mõtlen, kas elu oleks lihtsam, kui ma ei oleks otsustanud muusika kasuks. Aga samas ma armastan seda tööd. Valik midagi luua, alustades hullumeelse mõttega ja siis hakata selle kallal nokitsema, kuni valmib midagi huvitavat. Oli põnev jälgida selle uue plaadi valmimist.
Kuidas see välja nägi?
Kõigepealt oli see vaid kritseldus paberil ja siis hakkasin ma sellest läbi nägema, kuni lõpuks ilmus silme ette kujutis valmisproduktist. See on vist kõige rahuldustpakkuvam asi, mida ma suudan ette kujutada. Kui välja jätta laste saamise, ma arvan.
Kas teil on muusikuna nõrku külgi?
Oojaa. Paartuhat!
Nimetage palun üks.
Usaldus. Vaid see üks sõna võtab kokku kolm-neli minu nõrkust. Kui sa ei usalda oma ümbruskonda, kaasmuusikuid, siis hakkad sa seda kompenseerima, hinnates üle oma võimeid. Püüad täita iga tühja hetke muusikaga, pingutad üle. Mängides peab kõik olema vastastikune. Improviseerides on vaid üksikud sekundid, et luua midagi ja muuta see kestvaks. Kui sellel hetkel oma kaaslasi ei usalda, on kõik sassis.
Kas te usaldate oma praegust bändi?
Absoluutselt. Nendega olen valmis mängima õhtust-õhtusse, ilma, et tekiks usaldusprobleemi.
Miks just hip-hop ja jazz?
See on minu jaoks üks loomulik ja orgaaniline asi, et see nii läks. See on tulenev mind ümbritsevast keskkonnast. Samal ajal kui hakkasin huvituma saksofonist, kuulasin Charlie Parkerit, olin ka hip-hop grupist ja freestyleisin oma seltskonnaga iga kord, kui kohtusime.
Mida see stiilide segamine teile pakub?
Olles teismeline sellisel ajal nagu üheksakümnendate algus, oli ikka kuskil keegi, kes suunas sind hip-hopi poole. Leidsin, et jazz ja hip-hop treenivaid erinevaid „vaimulihaseid” ja võtsin selle väljakutse vastu.
On need kaks nüüdseks täielikult segunenud või on nad veel mingil määral lahus?
Ma ei püüa puhtalt esindada jazzi maailma ja ma ei püüa esindada hip-hopi maailma. Ma proovin tutvustada ennast, enda maitset ja individuaalsust. See on üks uue plaadi boonuseid, et see ei püüa teha meelehead jazzi austajatele, aga samas ei proovi ma sellega ka kriitikuid solvata.
See ei ole ju siiski see puhas hip-hop, mida me kuuleme raadiost ja näeme televiisorist?
Minu muusika ei ole kohe kindlasti tüüpiline hip-hop nagu näiteks Jay-Z või Fifty Centi muusika. Ma ei mõtle sellega midagi halba, aga minu muusika jääb peavoolust siiski kõrvale. See on selline huvitav moment, mis on võrreldab Bob Marley ja James Browniga. Nad lõid nii isikupärase stiili, mis muutus nii omanäoliseks, et nad ei osanud ise enam klassifitseerida.
Mida arvate popmuusikast?
Kui ma kuulen midagi popmaailmast, siis lülitun automaatselt välja. See on hullumeelne kuidas inimesed tegelevad ränga turustamistööga, MTV ja muude värkidega, nähes suurt vaeva plaadiga, mis ei pruugi olla mitte midagi head. Samas on olemas nii palju häid popmuusikud, nagu Prince ja Stevie Wonder, keda ma küll ei klassifitseeriks popmuusikuteks, aga nende panuse tõttu peavoolu muusikasse, on nad siiski sellesse rühma kuuluvad.
Kas kujutate end ette kahekümne aasta pärast?
Muidugi. Suurem, vanem ja kiilakas… Tegelikult tahaksin olla tuuril pool aastast ja siis ideaalis omada luksust ja aega, et olla kodus, komponeerida ja luua sügavamaid ja sisukamaid teoseid. Paljudel muusikutel ei ole töö kõrvalt aega, et tunda armastust. Tahaksin ka luksust olla normaalne inimene, kellel on pere ja lapsed ja kes ei ole vaid mööda maailma jõlkuv veidrik. Kas ka kahekümne aasta pärast on hip-hop ja jazz teie loomingus endiselt koos?
Loomulikult jääksid jazz ja hip-hop selleks ajaks endiselt seotuks. See ei ole oluline, kas kriitikud on otsustanud, et see on „uue aja rock´n´roll” või mitte, see on osa minu isiksusest ja ma ei saaks selle tegemist lõpetada. Isegi kui peaksin olema vanamees ratastoolis, kes freestyle´ib läbi elu.