Kontserdikaja: JK: Suviste jäi esinemisega rahule

25. aprill 2006

Pühapäeval, 23. aprillil, Tallinna Kunstihoones sõpradega esinenud Uku Suviste jäi antud kontserdiga rahule ja temaga sama meelt oli ka publik. Loe publiku arvamust ja kontserdi ülevaadet.

“Mulle tundub, et läks normaalselt,” andis Uku Suviste pühapäeval Tallinna Kunstihoones toimunud kontserdi järgselt rahuloleva hinnangu oma esinemisele. Suvistel oli oma kindel nägemus, mida kontserdist oodata ning ootustele esitatu igatahes vastas.

Suvistega tegi juttu, pani kontserdielamused kirja ja küsis publiku arvamust Mari Hiiemäe.

Hoolikalt valitud repertuaar sobis nii Suviste hääle kui ka isiksusega, kanti ette hulk kauneid palasid meelelahutusliku kergema jazzi vallast, mis panustasid meloodiale. Üheks looks kutsuti lavale Meribel Müürsepp, kellega kahasse lauldud pala oli samuti kaunis näide pehmest estraadimuusikast.

Positiivse sõnumiga eluterve meeleolu kandus palast palasse. Esitatav valik oli tehtud Suviste isiklike lemmikute põhjal. Esitati palasid Brian McKnightilt, Spyro Gyralt, Stevie Wonderilt, Diana Krallilt.

Nauditav pingevaba atmosfäär ning esinejate meeldivalt vabad maneerid tekitasid poolehoidu ning panid publiku tunnustavalt kaasa plaksutama. Poolehoidu süvendas kindlasti bändiliikmete nooruslik muretus. Kogu grupp oli väga noor, keskmine vanus ei andnud vist isegi kahtekümmet täis.

Kõige positiivsem üllataja bändis oli 13-aastane Holger Marjamaa klaveril, kellele kanda antud mahukatest soolodest ta auga välja tuli. Tipp-pianisti eeldustega noormees esines enesekindlalt ning mõjus üllatavalt professionaalselt. Toredaid saksofonisoolosid tõi bändikülalisena kuuldavale Holgeri vanem vend Mairo Marjamaa.

Suviste kontrollis oma häält täielikult. Õigupoolest keerulisemaid improvisatsioone kavas polnud, kuid hääleulatusest olulisemgi oli kindlus, millega laulja oma helieksperimente valitses. Suviste esitas jazzestraadi klassikat siit ja sealt, seejuures mitte rõhutades autorit, vaid mõnd hilisemat versiooni loost, mis talle meeldinud oli.

Viimane pala, Stevie Wonderi “I just called to say I love You” esitati üsna rajult ning senisest pehmest siilist hoogsamana. Eksimatust ja julgust sugenes üha rohkem. See oli ka ainus pala, kus pillidel oli võimalik dialooge luua ja vaielda. Kui seni oli domineerinud hoolsalt paika pandud vokaal, siis selle loo harmooniaks oli müra, nagu kommenteeris Suviste, vihjates Herbie Hancockile, kelle tõlgendus palast esinemisel eeskujuks võeti.

“Kontsert kujunes sellisena,” kommenteeris Suviste hiljem. “Eesmärk oli teha üsna vaikne kontsert, sest see saal eriti suurt müra ei võimalda”. Suviste mõtiskles küll, kuidas oleks sama kava suurema kossseisuga kõlanud, kuid leidis, et sellise koosseisuga anti igatahes hea kontsert.

Publiku arvamused kontserdist:

Anu (55), bibliograaf. “Uku Suviste meeldis juba saatest “Kaks takti ette”, seal ma esimest korda kuulsin teda. Nii noor inimene, nii kenasti tuleb välja. Võib-olla need sõbrad on ikka veel natuke noored, Suviste on nendest kõige parem.”

Anna Põldvee, laulja: “Väga tore oli. Hästi hea. Uku on nii palju edasi arenenud, ta on mu koolikaaslane, tean teda juba tükk aega. Tal on hea hääl ja meeldis väga.”

Eero (34), ettevõtja: “Hästi meeldis. Lugude valik, mis siin ettekandmisele tulid, oli hea ja noorte esinejate kohta kõlas küll väga korralikult. Hea profivärk. Energiline, särav ja rõõmus muusika.”

Mari (25),üliõpilane: “Vahva oli. Minul oli suu lahti seda kolmeteistaastast virtuoosi vaadates, muud ei ütlegi. See poiss oli must poole noorem, uskumatu.”

Viia (63), proviisor ja Aime (63), kunstnik: “Väga meeldis. Noored muusikud meeldisid. Tugev energia, noorte kohta täiesti professionaalne esinemine. Me ei ole üldse muusikainimesed, aga muusika oli emotsionaalne.”