JK: Tähtede mäng Tanel Rubeni juhatusel

18. aprill 2008

“Kogutud rikkuseks oli ka kontserdi kõrgetasemeline koosseis, ühe mütsi alla koondatud Eesti džässi paremik, meie tõeline rikkus, mida rahas ei mõõda,” leiab Ivo Heinloo paralleeli muusikute, nende teoste ning uue plaadi pealkirja vahel.

2008. aasta Jazzkaar küll alles lapsekingades, ent mis Eesti džässi puudutab, siis üks festivali tipphetkedest jõudis 17. aprilli õhtul juba kätte. See juhtus siis, kui KUMU-s esines Tanel Ruben Quintet.

Ivo Heinloo oli kodumaise džässi koorekihi kontserdil kohal ja jagab kogetut.

Tanel Rubeni kvinteti kava ja ühtlasi ka tema värske plaadi pealkirja “Kogutud rikkus” võib mõista mitmeti. Eelkõige muidugi on see Rubeni enda aastatega kogutud rikkalik looming, millest kimbukese meie esitrummar Jazzkaare publikule taaskord serveeris. Ent kogutud rikkuseks on ka kontserdi kõrgetasemeline koosseis, ühe mütsi alla koondatud Eesti džässi paremik, meie tõeline rikkus, mida rahas ei mõõda. Et tegu oli tõepoolest all-stars-bändiga, siis tasus juba ainuüksi seepärast Tanel Ruben Quintet oma silmaga ära kaeda.

Tanel Rubeni loomingut kuulates on selge, et tegu on laiahaardelise ja avatud muusikuga, kes leiab ühtviisi inspiratsiooni nii Cinematic Orchestralt kui Uno Naissoolt. Rubenil on mitu palet – üks neist nujazzilik, teine mainstream’i poole kalduv. Ja pole välistatud, et ta vahel oma loomingulistes otsingutes ka free jazz’i ära eksib.

Nii Kristjan Randalu kui ka Kadri Voorand on muusikud, kelle kohta kehtib kulunud väljend “une pealt ära tuntav”. Voorand on seda oma looduslikult kaasa antud unikaalse tämbri, ent ka jõulise esinejanatuuri poolest. Randalu väga omanäolise helikeele tõttu. Aga muidugi väärib ikka ja jälle äramärkimist Eesti džässpianismi noore lootuse tehniline meisterlikkus, mis kontserdil Rubeni palade esitamisel leidis jälle kinnitust.

Kui meenutada, siis Kadri Voorand jõudis laiema avalikkuse ette põnevate Monki-tõlgendustega paar aastat tagasi, oma mina on ta aga iga uue etteastega üha enam leidmas. Kontserdil mõjus Kadri Voorand tugeva isiksusena, kelle lühikestel eemalviibimistel jäi justkui pool lava tühjaks. Seda kivi ei tule loomulikult heita tema instrumentalistidest kolleegide kapsaaeda, vaid põhjus lihtsalt selles, et toda särava auraga lauljatari ongi pea võimatu asendada.

Kristjan Randalu esinemine Eestis on sündmus iseenesest. Särav, “maailma pealinnaks” peetud New Yorgis elades tõsiseks kosmopoliidiks sirgunud pianist mängis kontserdil täpselt ja tundeliselt, jätmata ühegi noodi juures muljet, nagu ta ei oleks hingega asja juures.

Mitte terve kontsert ei hoidnud meeli sajaprotsendiliselt pingul. Koondades endas nii Tanel Rubeni uuemaid kui vanemaid lugusid, pakkus kava nii mõnegi raputava hetke, näiteks kummituslikult tantsiskleva rütmiga pala “So Long” kõlades. Pisut uinutavad ballaadid, mille juures kahtlemata suureks plussiks olid Voorandi kirjutatud eestikeelsed sõnad, järgisid aga traditsioonilisemat peavooludžässi joont (ent samas: mis on peavool? mis on traditsioon? kes küll pretendeeriks sellele, et teab vastuseid neile rasketele küsimustele?).

Kuulsin kunagi heliloojat X ütlemas heliloojale Y: “Sain su teosest aru umbes kolmveerandi ulatuses, sealtpeale enam ei saanud.” Mida üks muusik peab silmas muusikast arusaamise all, ei oska mittemuusik kuidagi aimata. Aga Tanel Rubeni kvinteti kontserdil seda vahel hingepugevat asi-on-ikka-täiesti-üle-mõistuse tunnet ei tekkinud. Järelikult – kuulajasõbralik muusika.

Tanel Ruben Quintet 17. aprillil KUMU auditooriumis

Tanel Ruben – trummid
Raivo Tafenau – saksofon, klarnet
Taavo Remmel – bass
Kristjan Randalu – klaver
Kadri Voorand – vokaal