JK: Tants kontrabassi ümber

05. mai 2010

Marje Ingel: Interpreedile kõrgeid nõudmisi esitavad palad kõlasid kontserdisaalis siiski mitte kunstlike konstruktsioonide, vaid kaunite kunstiteostena, mille keerukus ilmnes publikule ehk ainult siis, kui püüda rütmis kaasa plaksutada.

Avishai Coheni muusikal on mingi seletamatu külgetõmbejõud. Juba kolmandat korda on ta Jazzkaarele tagasi kutsutud, esinedes nüüd peaaegu täpselt samas kohas, kus esimesel korral. Tõsi küll, maja on uus. Seda märkab ka õhtu peategelane ise ja tänab võõrustajaid ilusa kontserdisaali ehitamise eest, mis isegi lõhnab nagu uus.

Jazzkaare viimase kontserdi elamusi jagab Marje Ingel, kelle artikkel osaleb ka jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.

Uus on ka muusika, mille Cohen seekord kaasa on toonud. Pillimehena on ta astunud julge sammu ja lülitanud kavva õige mitu laulu, kuid teda laulmas kuuldes jääb vaid üle imestada, miks ta seda juba varem polnud teinud. Coheni hääl on meeldiva, kergelt sahiseva tämbriga ja sarnaneb veidi kontrabassi tämbrile, mis tema kätes samuti laulda mõistab. Mehe jaoks, kes pillist nii kauni, lausa vokaalse tooni välja võluda suudab, peakski ise laulma hakkamine olema loomulik jätk.

Avishai Coheni ansambli koosseis on ebatavaline. Ansamblisse kuulub ud, samuti koosneb löökriistamängija varustus ebatraditsiooniliselt mitte trummikomplektist, vaid mõnest taldrikust, kasttrummist, pudeltrummist ja veel ühest trummist, mida mängitakse süles hoides. Lisaks veel kellukesed ja mitut sorti maracas‘te sugulased, mida sahistab naislaulja Karen Malka, kelle vokaalseid võimeid kontserdil teenimatult vähe rakendatakse.

Kuulates tunduvad Avishai Coheni lood mõnusate ja lihtsatena, kust jääb huvitava omapärana kõrva kontrabassipartii ja üldse kogu rütmigrupi sünkoobirohkus. Tõde selgub pärast kontserti müügiletist noote ostes. Sealt vaatavad vastu taktimõõtu tähistavad numbrid 10/8, 9/16, 11/4, 11/16 ja 13/8 ning selgub, et muusika näiline lihtsus on petlik. Autogrammisabas seistes kuulen pianisti selgitusi, kuidas ta nii keerukate meetrumitega palades improviseerimist harjutanud on, ning selleks puhuks ekstra rütmipõhjad enda jaoks sisse mängis.

Interpreedile kõrgeid nõudmisi esitavad palad kõlavad kontserdisaalis siiski mitte kunstlike konstruktsioonide, vaid kaunite kunstiteostena, mille keerukus ilmneb publikule ehk ainult siis, kui püüda rütmis kaasa plaksutada. Kiirete rütmide tulevärgis kipub ka Avishai Cohen ise muusikale plastiliste liigutustega kaasa elades oma pilli ümber lausa tantsu lööma, peites end peaaegu kontrabassi taha ära, või küünitades sõrmeotstega roobilähedasi noote mängida.

Vaimustunud publik ei lase kava lõppedes esitajaid niisama ära, vaid nõuab muusika jätkumist. Kontserdi lisapaladena kõlavad hispaaniakeelsed laulud, mille igatsuslik nukker alatoon meenutab, et on tänavuse Jazzkaare viimane õhtu. Fuajeest ei lahku rahvas aga veel nii pea, ostetakse plaate ja kogutakse autogramme, ning lubatakse järgmisel aastal jälle tulla.

Artikli autor osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.

Vaata lisaks:
Kontserdi fotogalerii vol 1
Kontserdi fotogalerii vol 2

Avishai Cohen Aurora 1. mail kell 19 Nokia Kontserdimajas
Avishai Cohen – kontrabass, laul
Karen Malka – laul
Shai Maestro – klaver
Amos Hoffman – ud
Itamar Douari – löökpillid