Kontserdikaja: JK: Teretulemast UMA kosmiliste helide maailma!

30. aprill 2010

UMA tekitas neljapäeval Vene Kultuurimaja väikses saalis oma maailma ja kutsus publiku endaga rändama.

Need, kes jõudsid 29. aprillil kella poole kaheksaks Vene Kultuurikeskuse väikesesse saali, said osa UMA muusikute poolt helidega maalitud meditatiivsetest kõlapiltidest.

Suurema tseremooniata avatud võlulaekast hakkas voogama sooje, õrnu, pisut igatsevaid ja müstilisi helisid, mis kutsusid rännakule sisekosmose kummalistele radadele, kuhu üleliia sageli ei satu.

Publiku arvamusi vahendavad Katre Koit, Merli Antsmaa ja Marge Lumisalu.

Katre Koit, jazzkaar.ee veebireporter:
Mis on inspiratsioon ja kui aukartustäratavalt väike on tegelikult tõenäosus, et teatud aegruumi punktis kohtuvad just selliseid helisid kuulama nimelt need inimesed ja mis neis kõigis selle mõjul lahti rullub… neid ja lugematul arvul teisi seoseid tekitas UMA looming, mis vabastas mõneks ajaks ratsionaalse mõtlemise piirangutest ja mõjus nagu kehaväline kogemus. Hubaselt hämarast saalist tagasi tavaellu jalutades jäi kuulajat saatma turvaline mälestus algallikast, mille ligi UMA loodud helid soovijaid kontserdi ajaks kandsid.

Mait (varsti 40):
See muusika oli nagu teraapiline protsess, mis viis su väga sügavatesse sisekihtidesse, kus sa ei saa väga täpselt aru, mis toimub, ja siis tuiskas su batüskaafina tagasi pinnale. Selles mõttes oli ääretult huvitav seiklus helide maailmas. Nende muusikas oli midagi ürgset ja kosmilist – piir maise elu ja ürgselt kosmilise avaruse vahel sulas ühte. Samas oli kontsert nagu meenutus talvest – kristalliseerunud veepiisad, mis hakkavad kevadel sulama, mingi analoogne metamorfoos toimus ka minus.
See protsess haaras kaasa ja nüüd, kui ma tagasi tänavale lähen, võin mõjuda nagu 70-aastane vanahärra, kes on kogenud Elu ja enam ei kiirusta. Nagu keegi, kes on olnud algolemusele väga lähedal. Nagu eestlane teeb sauna, et puhastuda.
Siin toimus mingi analoogne protsess, kuigi vastandmärgiline. Süda ei töötanud kiiresti, vaid selle töö hoopis aeglustus. Toimus nagu joogameditatsioon ja mingil hetkel tundus, et need kammerlikud toolid muutusid kohatult suruvaks. Et tegelikult oleks tahtnud olla pigem mingis ümaras anumas või põrandal pikali, tegemaks sisemist tööd iseendaga.

Jaak Johanson:
Kaks viimast lugu mulle juba väga meeldisid. Nad võiksid julgemalt teha heakõlalisi meloodilisi lugusid, sest need tulid tohutult hästi välja. Võib-olla ma ise olen väsinud nendest looperi taustadest, liiga struktuuritsemisest, aga see on minu seis praegu. Aga kui need lood hakkasid lõpus tulema, siis olid väga ilusad, eriti see viimane. See väikse metsasarve sarnane pill oli tohutult ilusa tämbriga. Sellega koosseisuga saab Robi (Robert Jürjendal) kõik ilusad teemad ära teha, mida ta pole kunagi kuskil sisse mänginud.

Heili (32), ajalehe kultuuritoimetuse juhataja:
Kontsert oli väga mõnus, mulje on hea. Kolm meest laval võlusid meditatiivseid helisid, mis kohati võib-olla isegi uinutasid, aga silma ei saanud kinni panna ja lasta muusikal ennast kaasa viia, sest löökpillimängija võttis iga minuti järel kätte uue instrumendi ja need helid, mis ta tekitas, olid põnevad. Nii tuli jälle virguda ja vaadata, mis ta teeb. Oli nauditav vaadata, kuidas ta oma instrumentide vahel tegutses. Muusika oli melanhoolne, samas üldmuljelt positiivne, jättis helge tunde.

Alice Pehk, muusikaterapeut:
Esialgu olen üsna keeletu. See on muusika, mis vajab seedimist. Lähen koju, lasen endast läbi, siis võtan plaadi ja kuulan veel mitu korda. Muuseas, kasutan nende varasemat muusikat oma töös. Arvan, et igasugune muusika võib olla teraapiline, aga teatud olukordades läheb just see muusika väga hästi.

Anastassija (26), laulu eriala õpilane:
Mina ei teadnud sellest ansamblist enne kontserti mitte midagi. Väga huvitav oli. Selline piltlik, illustreeriv muusika, mis loob meeleolu, ei ole pealetükkiv. Laseb fantaasial lennata ja aju joonistab kuulamise ajal igasuguseid pilte.

Merli Antsmaa, jazzkaar.ee veebireporter:
Midagi selle koosseisu tekitatud helipiltides viis kosmosesse, teise dimensiooni ja pani kuulama väikeseid detaile, mida hoolega vahele pisteti. Kuigi heliliselt paisati vahepeal õhk ohtratest lainetest segi, jäi see kõik siiski põhjamaiselt piiripeale. Mõne loo puhul tekkis isegi paralleel Cinematic Orchestra rahulikemate lugudega, kuid Briti koosseis viib muusikalise maailma kaugemale.
Mitmete UMA lugude puhul tekkisid silme ette filmiklipid, lood hakkasid visuaalselt mängima. Näiteks lugu “Tuhapilv” suutis vaimusilmas ette kujutada kurjakuulutavat vulkaani, ootamas, pulbitsemas ning siis ka vallandumas. Mitmed lood oleksid sobinud ka filmi “Man with the Movie Camera” taustaks, mille muusika on Cinematic Orchestra poolt. Robert Jürjendali rahvalauluviiside kasutamine tekitas sooja äratundmisrõõmu.

Mart Soo, kitarrist:
UMA on põnev kooslus. Mängin Robert Jürjendaliga koos Weekend Quitar Trios. Võrreldes WQT-ga on UMA heakõlalisem, WQT improviseerivam ja radikaalsem. Olgugi, et mõned peavad meid sarnasteks ansambliteks, loovad erinevad inimesed siiski erineva atmosfääri, erineva muusika. UMA tugevaimaks küljeks on väga hea värvitunnetusega löökriistamängija. Tegelikult on kõik väga head muusikud ja loovad seega väga head muusikat.
Jazzkaare kontserte olen sel aastal veel vähe jõudnud külastada. Kohe plaanin minna Ulf Wakeniust kuulama ja Wolfgang Muthspieli kontserdilt loodan häid emotsioone.

29. aprillil 2010 Vene Kultuurikeskuse väikses saalis
UMA ja Andi Pupato (Eesti-Šveits)
Aleksei Saks – trompet ja corna da caccia
Robert Jürjendal – kitarr, live-elektroonika
Andi Pupato – trummid ja löökpillid