JK: The Bad Plus keeras tuntud palad pea peale

24. aprill 2006

The Bad Plusi muusikud kasutasid Rock Cafe kontserdil lisaks omaloomingule rokiklassikat ning „keerasid“ kõik nii ära, et kuulajail läks silmade eest kirjuks.

23. aprillil saabus päev, mil Tallinna jõudsid külalised Ameerikast – The Bad Plus. Trio Reid Andersoniga bassil, Ethan Iversoniga klaveril ja David Kingiga trummidel on maailma jazziavalikkuse meeli erutanud juba õige mitme plaadiga, kuid milles siis peitub nende fenomen? Mis on edu valem? Seda käis uurimas Ester Eggert.

Publiku ja ühtlasi kriitikute südamete võitmiseks ei piisa vaid standardite mängimisest veidi omapärases võtmes – tuleb olla originaalne. The Bad Plus saab sellega hakkama, kuigi nii mõnedki jazzimaailma tipud on väitnud, et edasi polegi kusagile liikuda ja kõik piirid on juba lõhutud ja läbi katsetatud. Ameerika trio tõestab aga vastupidist.

Muusikud kasutavad lisaks omaloomingule rokiklassikat ning „keeravad“ kõik nii ära, et kuulajail läheb silmade eest kirjuks. Pianist Ethan Iverson moodustab näiliselt konservatiivsema osa bändist esinedes ülikonnas ja tuues esile klassikalisi mõjutusi enda klaverimängus, kuid teda võiks dünaamilisuse poolest võrrelda Thelonious Monkiga. Iverson suudab oma muusikalises käekirjas mängida valed noodid õigeks ja samas õiged noodid valeks – kõik oleneb vaatenurgast.

Trumm ja kontrabass täidavad The Bad Plusis enda igapäevast funktsiooni ja seda tehakse ülima täpsusega. Pedantselt sünkroonis käigud vahelduvad tahtlikult keerukaks aetud helipiltidega. Dünaamikameister trummar David King suudab löögitugevust varieerida utoopilisel kombel iga sekundiga. Tema, koos bassimängija Reid Andersoniga, ongi vastutav bändi mõnusalt gruuviva põhja eest.

Võrreldes varasemaga on looming muutunud vabamaks ja rütm keerukamaks. Järjest vähem tehakse klišeehõngulisi katsetusi tuntumate rokilugudega. Stiililiselt mahub trio siiski vaieldamatult jazzižanrisse, sest kõik sõltub ju ometigi suhtumisest ja seda juba neil kolmel Ameerika mehel jagub.

Kui ehk veel mõned aastad tagasi võis The Bad Plusi kuulates tekkida küsimus, kas taolisel loomingul ka rohkem elujõudu või arenguperspektiivi on, siis nüüd tõestasid muusikud igal juhul oma fantaasiavõime suurust ja lubasid publikule väikese pilguheidu tohututesse eesmärkidesse, mida järjest täidetakse.