Kontserdikaja: JK: Ülendavad põhjala hääled Nigulistes

25. aprill 2008

Seekord oli publik äärmiselt üksmeelne. Niguliste võlvide all kuju võtnud Villu Veski ja Tiit Kalluste „Põhjala saarte hääled III” mõjusid inimestele tervendaval kombel.

24. aprillil Niguliste võlvide all kuju võtnud Villu Veski ja Tiit Kalluste „Põhjala saarte hääled III” mõjusid inimestele tervendaval kombel. Aegamisi kaugustesse ulatuvad helid mõjusid hingekosutava palsamina.

Oma ja publikult kogutud muljeid jagavad teiega Hanna Varkki, Laura Paju ja Triinu Laan.

Hanna Varkki: “Seekord oli publik äärmiselt üksmeelne. Kostus kommentaare, et tegemist oli teraapilise, tšakraid-avava ja nirvaanaliku kogemusega. Kuid esoteerikaga polnud siin mingit tegemist. See oli muusika puhas ja loomulik jõud, mille Veski ja Kalluste kõige vahetumal kujul valla päästsid. Tekkis kujutluspilt hinge peenhäälestajatest, kes kõik pisimutrid ja kruvid harmooniliselt paika timmivad.

Lihtsate meloodiamotiivide järk-järguline ja kihiline areng kandis kuulajad kaasa tsüklilisse maailma. Kus tärkamine, pulbitsev elu ja hääbumine on heliringluse loomulikud ja korduvad etapid. Pikad saksofoninoodid manasid silme ette põhjamaised lõputud lumeväljad. Ketravad akordionikäigud lõid sinna rütmilise tausta, mis keris end spiraalina uutesse kõrgustesse.

Mäenõlvad, järsku õhkutõusvad linnuparved, sujuv lend üle lagendike. Kõrged udud ja kastemärg muru. Nende muusika tundub olevat loodus ise. See liigutab ja puudutab; see on elav, ürgne ja üdini loomulik. Sain meeliülendava elamuse, kus väärtuse sai iga heli ja vaikushetk.”

Maret (27) saksofoniõpetaja: Mulle väga meeldis, stabiilselt. See on vist selline kava, et käid ja tahad ikka veel ja veel. Olen korduvalt nende kontsertidel käinud, juba esimesest peale. Ma alguses mõtlesin ka, et huvitaval kombel see on juba aastaid üks ja sama asi, aga ikka leiad midagi uut; mõju on samasugune. See on täiesti selline kontsert, mis toob enda juurde, toob rahu sisse tagasi. Seda, mis meil tänapäeva elus nii vaja läheb. Villu Veski saksofonimängu teeb eriliseks tema ise, tema mõtted ja tema olek. Sel kontserdil tahad just siin ja praegu olla ja nautida, mitte näiteks homsete asjade peale mõelda. Tahad haarata iga heli.

Aira (33) füsioterapeut: Lihtsalt väga hea oli. Konkreetselt ma ei oskagi öelda, mis täpselt meeldis, aga ikka see rahvamuusikaga seostatus vist. See põhjamaine äratundmine. See puudutas hinge. Ma just ütlesin siin sõpradele, et põhjamaine muusika sobib enda meelelaadiga rohkem, paremini kui lõunamaine. Et on neid, kes armastavad lõunamaist muusikat, aga lõpuks – igaühele oma.

Ingrid (18) õpilane: Mulle väga meeldis. Täpselt selline tunne, nagu virmalised oleks olnud muusikas, hästi mõnus oli. Hästi vabastav. Tavaliselt on see, et kevadel on inimestel selline raske ja pingeline aeg, aga siin jätsin mured sinnapaika ja lihtsalt kuulasin.

Laura Paju: “Põhjala hääled kõlasid looduslähedaselt, mõtlikult ja minoorselt. Tasakaalustatud ja tähelepanelik mängustiil tõi kontserdisaali harmoonia ning sügava rahu tunde. See oli õhtune mõtlus, puhas meditatsioon.

Veski ja Kalluste lasid helidel pikkamisi kirikuvõlvide vahel hajuda ega kiirustanud kulminatsioonide loomisega. Seega tekkis tunne, justkui oleks linna kihutavalt rongilt maha astunud ja võiks rahumeeli parasjagu lendutõusvaid linnuparvi ja sillerdavat vett vaadelda. Lihtsalt olla koltunud lehtede keskel, mida katavad lõpuks haaramatud lumeväljad.

Korduvad rütmilised motiivid ja kaunid rahvaviisid meenutasid ehedalt looduse lõputut ringkäiku. Kordumatu oli aga viis, kuidas Veski ja Kalluste Nigulistes seda edasi andsid. Vaikusest tihedate kobarakordideni, rahvalaulude lihtsusest sätendavate variatsioonideni. Tulemuse nimi jääb lõpuni tabamatuks. Võib-olla voolab see kusagil mälestuste jões.”

Diana, õpib psühholoogiat: „Päris huvitav oli. Ma ei olnud ise varem kunagi Jazzkaarel midagi kuulamas käinud, džässilaadset muusikat. Põhjala häälte muusika on hästi kaasakiskuv ja laseb mõtetel uitama minna. Vähemalt siin, selles kirikus, kõlas väga hästi. Siit jooksis väikene kurb noot läbi, võib-olla meile sobib selline, me oleme harjunud kurvema muusikaga.”

Erika, õpetaja: „Mulle väga meeldis. Kui ma lugesin Jazzkaare tutvustusest kontserdi kohta, siis ma ootasingi midagi sellist. Mul juhtus elus just niimoodi huvitavalt, et käisin talve alguses koos lastega Lapimaal. Praegu ma istusin ja kujutasin ette just neid vaateid, Lapimaa lumiseid kuuski ja seda päikesetõusu, mida me seal nägime. See klappis nii hästi omavahel kokku. Mis tuli mulle üllatusena, oli akordioni ja saksofoni koosmäng, ma ei ole varem sellist asja kuulnud. Kõlas väga harmooniliselt ning mõjus kohati isegi nagu hüpnoos. Muidugi ka see akustika siin kirikus aitas kaasa. Olen väga rahul.

Arhitektid Komissarovid, vanem põlvkond: „Väga meeldis. See on rahulik, põhjamaine, õhuline, kerge, aga ikkagi huvitav, sellise väikse kiiksuga. Vahepeal ma kujutasin ette, kuidas Fääri saartel on kõrge kallas mere ääres. See kirik kontserdipaigana sobis küll, kuna kirikus on ikka pikk järelkaja ja saab hästi pikki noote võtta. Kirikutes tuleb katsetada, mida ja kuidas mängida. Mõnikord võib tekkida liiga pikk järelkõla ja võib segaseks minna, aga samas, see võib just kihvt olla.
Meile väga meeldib Veski ja Kalluste looming, püüame ikka käia nende kontsertidel. Oleme käinud ka siis kuulamas, kui nad sealt Argentiinast tulid ja „Tango Nuevot” tegid. See oli ka väga vinge.”

Triinu Laan: “Kaks meest täitsid neljapäeva õhtul Niguliste võlvide aluse põhjamaiselt kargete helidega. Mediteeriv ja rahulik muusika, mida Veski saksofonil ja Kalluste akordionil kuuldavale tõid, oli kui tükike põhjamaist loodust, sama puhas ja hele. Tundus lausa, et pillimehed ammutasid oma muusikasse maa enda jõudu ja olemust. Tihti tabasin end kontrollimast, kas tõesti ainult kaks meest kahel pillil musitseerivad, niivõrd väljendusrikas oli muusikute mäng, mis suutis unustama panna kõik kiriku uste taha jäänud argimured.”

Erko (31) ettevõtja: Me oleme seni käinud jazzkaare kontsertidel kus ei ole esinenud eesti muusikud ja on hea kuulata, et Eestis osatakse ka heal tasemel jazzmuusikat teha. Kirikus esitatav muusika on kahtlemata natuke teistsuguse emotsiooniga muusika, kui tavapärasel kontserdil, aga mulje on suurepärane. Olen ka ise saksofonimängija ja oskan ka sellepärast lugu pidada Villu Veski mängust.“

Tiina (37), müügisekretär: „Lihtsalt suu jäi lahti muusikat kuulates. Fantastiline ja imeilus kontsert oli. Imeline on, kuidas saab looduspildi panna muusikasse või on see vastupidi, kuidas muusika saab tekitada imeilusaid looduspilte?“

Radames (42), teenib raha: „Suurepärane kontsert oli. Õige muusika õiges kohas. Olen neid varem Viljandis lossimägedes kuulanud, siin oli vahe kõlas, kirikus on heli sügavam.“

24. aprillil Niguliste kirikus Villu Veski & Tiit Kalluste kontsert „Põhjala saared III“

KOOSSEIS:
Villu Veski – saksofon, taldrikud, läptop
Tiit Kalluste – akordion