JK: Üsna Vaikne Duo tegi südame soojaks

27. aprill 2009

Kumbki muusik laveerib oma imago – pärimusmuusik ning jazzimees – piires, kuid tulemus ei ole otseselt folk ega jazz, vaid loob hoopis uue tasandi, mida peaks defineerima kuidagi õige pika lahtiseletuse teel. Mari Hiiemäe ülevaade.

Jaak Sooääre ja Tuule Kanni duoprojekt kõlas vahetu ja hubasena. Kenad jatsistatud meloodiad tegid südame soojaks.

Kontserdist teeb ülevaate Mari Hiiemäe.

Suures jaos esitasid Kann ja Sooäär seda, mida nad kahekesi koos kontsertidel ikka esitavad – polkasid ja labajalavalsse ning nende vahele üldteemaga haakuvat omaloomingut. Suurt publikut ei olnud duo neljapäeva õhtuks küll kokku meelitanud, kuid need, kes tulnud olid, said osa südamlikust ja ilusast kontserdist.

Kontserdi üldmeeleolu oli rõõmus ning rahulik. “Labajalad on rõõmsad isegi siis, kui nad on minooris”, arvas Tuule ning duo esituses paistsid need seda ka olevat.

Esinemiskoht oli valik kümnesse. Nii head saali, kuhu Üsna Vaikne Duo esinema sobiks, ei ole mulle varem silma jäänud. Igatahes tekkis Vene kultuurikeskuse väikses saalis selle projekti jaoks palju õdusam õhkkond kui näiteks Jazziklubis või Tallinna kunstihoones, kus olen samu esinejaid varem kuulnud. Õrnalt kostis küll läbi akende tänavamüra sisse, kuid muusika kuulamist see ometi ei häirinud. Süvenemise võimalus oli piisavalt hea, et puhtad ja rahulikud helid kuulaja sees oma õige koha üles said leida.

Tuulel oli helide loomiseks kasutusel mitu pilli – ülemheliflööt, kromaatiline ja väike kannel ning parmupill, mida ta kordamööda laulu saateks või sooloks mängis. Jaak toetas omalt poolt kitarrihelidega ning laulis samuti.

Sooääre-Kanni duo on huvitav nähtus – see on tasakaalus pärimusmuusika ja jazzi piirimail ilma tuntavalt ühte või teise suunda kaldumata. Kumbki muusik laveerib oma imago – pärimusmuusik ning jazzimees – piires, kuid tulemus ei ole otseselt folk ega jazz, vaid loob hoopis uue tasandi, mida peaks defineerima kuidagi õige pika lahtiseletuse teel, umbes nagu “jazzisugemetega eepiline meeleolumuusika pärimuslaulude ainetel”.

Duo mõlemad liikmed suhtlesid publikuga meeldivalt vabalt. Kammerlikus õhkkonnas, mida tekitas suhteliselt väike ruum ning esinejate lähedus kuulajatele, mõjusid nii Sooäär kui Kann väga kodustena. Asjaosalised pajatasid sundimatult lugusid laulude tagamaast ning rääkisid muidki asju, mis repertuaari paremaks mõistmiseks vajalikud olid. Nii sai publik näiteks teada, et üks kavas olev kurb romanss on päritud mälestusena Tuule emalt, teise polkaloo esitajateks aga olid olnud Jaagu tädi ja onu Saaremaalt, kellelt rahvapärimuse kogujad selle paarkümmend aastat tagasi üles olid lindistanud.

Pooleteisetunnise kontserdi baasiks oli lihtsa viisiga rahvalaul, millel oli veenev, kuid mittedomineeriv jazzilik varjund. Lisalooks oli vene vaimulik rahvalaul, mida Tuule oma varasematelgi kontsertidel korduvalt on esitanud. Taas kord lihtne lugu, mis rääkis sellest, kuidas patusele inimesele ei ole elu lõpul vaja ei kulda, karda ega ilusaid riideid vaid ainult tükikest maad ja mõnda lauda.

Üsna Vaikne Duo koosseisus Jaak Sooäär ja Tuule Kann

24. aprillil 2009
Vene Kultuurikeskuse väike saal