Kontserdikaja: JK: Üsna Vaikse Duo siirus võlus kuulajaid

21. aprill 2007

Improvisatsioon kitarril, kandlemäng ja regilaul – nii vaikne muusika, et isegi mõtlemine olevat selle juures liiast.

Jaak Sooäär ja Tuule Kann andsid laupäeval intiimse kontserdi Tallinna Kunstihoones. Sundimatus õhkkonnas mängiti pilli ja jutustati lugusid. Sooääre elektrikitarr seekord kära tegema ei hakanud, vaid leidis Kanni maaemaliku tasakaalukusega ühise keele. Publik oli võlutud.

Kuulajate ja enda arvamused toovad teieniIvo Heinloo, Laura Paju ja Helene Urva.

Jaak Sooääre ja Tuule Kanni loodud vaikusminutid peatasid häirivate mõtete virvarri. Äkitselt lakkas igapäevane kiirustamine ja mure. Nagu Jaak Sooäär ka ise ütles: „See muusika on nii vaikne, et mõteldagi on liiga valju.”

Vaikuse ruumis sai tähenduslikuks iga heli ja kooskõla. Vanade rahvalaulude tundlik ühendamine jazzilike ja moodsate kõladega pani huvitatult kuulama. Kandle ning elektrikitarri esitamine duona pole just igapäevane kooslus, kuid Jaak Sooääre ning Tuule Kanni esitus kõlas väga loomulikult. See tekitas tunde, nagu oleks pooleldi unustatud rahvamuusika kogu aeg meiega olnud, sobides imehästi ka tänasesse aega ja ruumi.

Margot Böttcher, kuraator: “Kontsert meeldis üliväga. Tegemist on äärmiselt professionaalsete muusikutega ja kõik need kõlavarjundid on niivõrd hästi viimistletud. Kui sedasi eesti folki tutvustada, siis on see küll imeilus.”

Moedisainer Norrast: “Eilsest (Jazzkaare avapidu) oli see küll väga erinev. Väga sarnane norra rahvamuusika traditsiooniga. Kena.”

Kolm meesturisti Norrast: “See oli hea kontsert, mis pakkus tõelise naudingu. Ei ütleks, et see norra rahvamuusikaga väga lähedane on. Võib-olla osaliselt siiski. Meil mängitakse rohkem viiulit. Üks meist (kolmest) on ka džässiga seotud ja seda sorti muusikat rohkem kuulnud.”

Kadri Roosi (32), õpib arhitektuuri: „Mina olen Tuule Kanni vana tuttav. Väga meeldis! Just see meeldis, et kitarr ja kannel niimoodi koos kõlavad. Rahvamuusika on modernsesse konteksti toodud, see on omamoodi lahe. Ma ütleks, et kontserti meeleolu oli erk.”

Mare Vihmann, tarbekunstnik: „Mulle väga meeldib folgi ja jazzi ühendus, ütleme nii, et see on seos mineviku ja kaasaja vahel. Tuule Kanni nimi on juba selline eriline. See mis nad teevad, on püha üritus, sest kõik vana kipub hääbuma, pole lihtsalt nüüdisaega kaasa tulnud. Minus tekitas kontsert sellise tunde, et ma olen eestlane. Teiseks tekkis tunne, et ma olen muusika, sest kui sa oled nii lähedal (lavale), siis see kõik heliseb sinus kaasa. Ma olen üldse vana jazzifänn ja ma olen ise õppinud kõiki neid pille ja kandleid, kõige rohkem muidugi akordioni. Tuule Kann ja Jaak Sooäär esinevad sellise piiri peal, et nad sobivad nii Viljandi pärimusmuusikasse kui ka jatsu. Üldse, neid võiks sagedamini esinemas näha!”

Toomas (47), insener: „Huvitav kooskõla on elektripillil ja naturaalpillil. Muidugi, kui keeli on palju, siis saabki huvitavama kõla kokku. Selle kontserti meeleolu oli arhailine.”

Sven (16), õpilane: „Üldiselt tore! Võib-olla see koht ei ole päris õige sellise muusika jaoks, mulle oleks meeldinud üksinda kuulata seda muusikat hoopis. Ja võib-olla jäi see minu jaoks liiga lihtsaks. Oleks võinud olla veidi keerulisem.”

Katrin (42), haridusvallast: „Ma tegin alguses nii, nagu Tuule ja Jaak alguses ütlesid, et pigem mitte mõelda, sest see on liiga vaikne duo, et isegi mõtted on liiga valjud. Väga meeldis loomulikult. Mõtisklev muusika on väga mõnus, kuigi öeldi, et tuleb mõtted maha jätta, ja rahvalaulu sidumine tänapäevase improvisatsiooniga. Ja kui muusikud on päris, siis polegi tegelikult tähtsust, missugust muusikat nad teevad. Kui muusik on kehastunud muusika, kui see on tema elustiil, siis see ju kostub muusikast läbi. Muud ei oskagi öelda, väga meeldis!”

Virge (35), pangatöötaja: „Meeldis, hästi huvitav oli. Tavapärasest eristas see mõnus õhkkond ja tundus, et inimesed naudivad seda, mida nad teevad, ja on selles 100% sees… Et ei ole raha eest muusika tegemine. Ja nad tunnevad seda asja ka, pole pinnapealsed. Mulle meeldisid rohkem need mõtlikud instrumentaalpalad.“

Yan-Erik Opsahc Norrast koos sõbraga Indiast: „The combination between them was special. The music was very silent, that was something that I like.”
(„Koostöö nende vahel oli eriline. Muusika oli väga-väga vaikne, see on midagi, mis mulle meeldis”)

Sõber Indiast: „This is my first time in Estonia. The concert was enjoyable. I have never been to a jazzmusic concert before. I’m from India, we don’t have folk music mixed with jazz in India, but in Norway, we have.”
(„Ma olen esimest korda Eestis. Kontsert oli nauditav, ma pole varem jazzikontserdil käinud. Indias, kust ma pärit olen, ei miksita folkmuusikat jazziga, küll aga tehakse seda Norras.”)

Mauri (31), telekommunikatsioonid: „Ma tegelikult tulin hoopis näitusele, nii et see oli mulle üllatuseks, et samal oli ka kontsert. Aga väga meeldis, et jazzi ja folki oli kokku pandud. Heas mõttes Jazzkaar ja Viljandi folk ühendatult. Mõnusad rahulikud lood olid, kiires päevarütmis oli hea vaheldus kuulata. Jaak Sooäärt ma olin varem kuulnud, temalt ma teadsin teisi projekte ka, aga kaasesinejat (Tuule Kann) ei olnud küll varem kuulnud. Väga meeldis. Mõnus sulnis muusika, hea oli vahepeal vaadata maale ja Vabaduse platsi peale, mõte lendas.”

Kersti Linask, õppejõud: „Kas keegi ütleb ka kunagi, et ei meeldi? Aga meeldis hästi. Mind tõmbas siia Tuule Kann, mina sellist klassikalist jazzi eriti ei harrasta, aga hästi meeldis! Hästi põnev ja mõnus ja nende koostöö oli väga meeldiv.”

Anna (18), õpilane: „Eestimaine ja hästi rahulik, nii hingeline! Kannel ja elektrikitarr koos oli väga huvitav. Väga puhas ja soe. Mulle täiega meeldis.”