JK: ULMEjaZZi söömaaeg: Eplik ja Randalu

25. aprill 2010

Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu said suure menu osaliseks, pannes publiku jalgu trampima. Ülevaate teeb noorte kriitikute konkursil osalev Eike Johanna Raielo.

Helidest kõlavas Kumu auditooriumis said laupäeval Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu suure menu osaliseks, panid publiku lausa jalgu trampima ja ka pärast teist lisalugu oli aplaus kõrvulukustav. Kaks vägagi erineva muusikalise taustaga meest kokku mängima panna: ja tulemus oli tõesti enneolematu.

Kontserdiülevaate teeb Eike Johanna Raielo.

Väljamüüdud saalile esinenud duo koosnes kahest vägagi andekast muusikust: Randalu on mitmete auhindadega pärjatud jazzpianist ja Eplik Eesti populaarne meeslaulja.

Nende väike ulmelisus etendus mänguvõtete kaudu: Kristjan hoidis käega kinni klaveri keeltest, mille tulemusel klaver kõlas kui trumm ja Eplikul reguleeris puldist oma häälele kohati hirmutavaidki efekte. Iga järgneva looga muutus õhkkond järjest vabamaks; viimaks oli tunne et publikut polegi, Eplik jammib üksi Randaluga laval.

Head isu!
Meeleolukas poolteisetunnine esitus andis kätte hea portsjoni jazzklaverit ja -vokaali. Eplikki ütles selle kohta: „Tänane kontsert on nagu söömaaeg, kus mina käisin poes ja tõin komponendid, süüa aga teeb Kristjan.“

Chill’i atmosfääriga mõnusa pikkusega kontsert sai lõpuhoobi valusamalt: viimases lisaloos pahandas Eplik vist millegi või kellegi peale, kuid viha sai enda kaela tema oma kitarr, mis maas vedeles. Eplik hakkas seda jalaga taguma ja keeli lõhkuma, üritades teha näo, et tegemist on trummiga ja et ta niisama improviseerib.

Laupäeval toimunud kontsert salvestati, sama esitus läheb plaadistamisele.

Eike Johanna Raielo artikkel osaleb jazzkaar.ee noorte džässikriitikute konkursil.

Kristjan Randalu – Vaiko Eplik
24. aprillil KUMU auditooriumis
Kristjan Randalu – klaver
Vaiko Eplik – kitarr, vokaal, elektroonika