Kontserdikaja: JK: Uskumatult elav fantaasia – New Lousadzak

25. aprill 2007

Viis, kuidas prantslased eksperimenteerivad, on fenomenaalne. Publiku arvamusi vahendab Helen Oja.

Prantsuse esmaspäeva õhtul Draamateatris said kuulajad osa enam kui kümme aastat tegutsenud orkestri New Lousadzak pakutud poolteisetunnisest märulist. Viis, kuidas prantslased eksperimenteerivad, on fenomenaalne. Katsetused on lõputud ja sügavalt isikupärased. Samas ei jäeta unarusse traditsionaalsete sugemetega fraase. Kaheksaliikmeline koosseis New Lousadzak mängis kontserdi kahes pikas osas, millest viimane pärines orkestri viimaselt plaadilt „Human Songs“.

Kuulajate ja enda muljeid vahendab Helen Oja.

Koosseis on küll märkimisväärselt suur, kuid grupi initsiaator, helilooja ja kontrabassist Claude Tchamitchian andis voli soleerimiseks igale muusikule. Armeenia päritolu eestvedaja teab, kuidas meisterlikult ühendada iga kaasosalise isikupära ja võimed kavasse, mis vaatamata võimatutele kurvidele ja katsetustele viimaks paatoslikult harmoneerub.

Laval käis selline mäng, mis ei luba mõttel hetkekski saalist lahkuda – iga teemaarendus, kaosest harmoonia kerkimine ning muusikute näoilmed publiku ees nõudis kuulajalt suurt keskendumist. Suhtlemine, Tchamitchiani ja Collignoni „dirigeerimine“ ning soleerijatele kaasaelamine oli kui elav juturing, kus igal vestlejal on öelda midagi, mis kuulajate suu jahmatusest lahti jätab.

Pole kahtlustki, et vaimustavaim frukt laval oli Médérick Collignon, siinsetele jazzisõltlastele tuttav nägu. Juureldes selle vokalist-multiinstrumentalisti väljenduse üle, ei oleks grupile, kus tema kaasa lööb, paremat esinemispaika kui teater.

Collignoni hääleulatus algab praktiliselt kõhulaulust, madalatest nootidest ning lõpeb karjete ja fraasidega niisama kõrgelt, nagu seda suudaks üksnes väike tüdrukutirts. Collignoni hääl, tahtlikult või mitte, imiteeris aeg-ajalt pille. Võis ka aduda, et altsaksofonist Daunic Lazro puhuks oma pillist kui inimvokaali. Muusikalise šõu tagatipuks lahkus naljatilk lavalt kitarristi Rémi Charmassoni süles.

Publik arvab:

Anton, töötab pangas: „Väga-väga omapärane! Kui veidi mõelda, siis ütlen, et see oli siiski positiivne omapära. See ei loe, et mu pea nüüd natuke valutab. Midagi sellist ei oleks tõesti osanud loota.“

Laura (22), TLÜ tudeng: „Kontserti kuulates ei tundnud ma ennast hästi selle tõttu, et pidin istuma. Kontrast laval korda saadetu ja vaiksete kuulajatega oli lihtsalt nii suur. Istusin saali eesotsas ja sealt oli põnev jälgida muusikute suhtlemist ja naeratusi.“

Küllike, tegeleb eripedagoogikaga: „Lauljat olen ma ka varem kuulnud ja ehk see mind siia tulema innustaski. Ma olen natukene väsinud – see kontsert nõudis suurt süvenemist, et mitte „rongist maha jääda“ ja igavuses end pärast tunda.“

Nikolai, TTÜ tudeng: „Tulin kontserdile sõbranna ergutusel. See oli ÄÄRMISELT kummaline. Ma ise armastan teistsugust muusikat, rohkem poppi ja räppi tegelikult. Võib-olla seetõttu oli raske asjale praegu pihta saada.“

New Lousadzak 23. aprillil Eesti Draamateatris

Koosseis: Claude Tchamitchian (kontrabass, kompositsioonid), Médéric Collignon (vokaal, trompet), Raymond Boni (elektrikitarr), Rémi Charmasson (elektrikitarr), Lionel Garcin (tenorsaksofon), Daunik Lazro (altsaksofon), Ramon Lopez (trummid, löökpillid), Daniel Malavergne (tuuba)