JK: Vaiko Epliku laulud uues kastmes Randalu moodi

26. aprill 2010

Kui Vaiko Epliku laulud on enamasti üsna “traadise” kõlaga ja see kitarrine helipilt on kuulaja kõrvu jäänud tema loomingu lahutamatu osana, siis Randalu tõi need laulud välja nende tavapärasest esitusviisist.

Enne kahe andeka Eesti mehe, Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu ühiskontserti põles jazzkaar.ee veebireporter Marje Ingel uudishimust, mida nad küll koos tegema hakkavad. Tõenäoliselt valdas suur ootusärevus ka teisi kuulajaid, sest kontsert oli välja müüdud.

Arvestades, et etteaste toimus jazz-festivali raames, ja teades, et mõlemad artistid tunnevad end improviseerides kindlalt, võinuks ehk oodata põnevat ühisimprovisatsiooni. Kuid ei, pakuti sootuks popilikku kontserti Vaiko Epliku lugudest. See polnud siiski ainus üllatus. Kõige huvitavam oli hoopis, missuguseks muutusid need laulud Randalu käsitluses.

Kui Vaiko Epliku laulud on enamasti üsna “traadise” kõlaga ja see kitarrine helipilt on kuulaja kõrvu jäänud tema loomingu lahutamatu osana, siis Randalu tõi need laulud välja nende tavapärasest esitusviisist ja näitas, kui tugevad on need kompositsioonid ka ilma mitmekihilise ansambliseadeta. Kontserdil selgitas Eplik, et tegemist on otsekui piduliku õhtusöögiga, mille tarvis ta on ostnud poest kõik komponendid, aga süüa teeb Randalu. Samas võiks väita ka vastupidist: Randalu tõstis hõrgutised garneeringust eraldi ja näitas, või õigemini, lasi kuulates veenduda, et nii hea kokakunst ei vajagi alati lisandeid.

Teine nüanss, mis mõtlema pani, oli Epliku kui väga hea laulja mõjulepääs kontserdil rohkem, kui tema enda plaatidel. Oletan, et CD-del on ta pigem keskendunud produktsioonile, albumi ja iga laulu kui terviku kujundamisele. Vokaal pole seetõttu esile tulnud, vaid toimib üksnes ühe komponendina muusika tervikpildis. Seetõttu kuulub Epliku hea laulmisoskus iseenesestmõistetava osana tema kui muusiku juurde ning plaate kuulates ei panda seda eriti tähelegi, pigem märgatakse, kui hea on tema kirjutatud muusika.

Aga kõigest järgemööda. Juba esimene pala, vokaliis “Tuhat üks ööd” oli kantud hoopis teisest tunnetusest, kui plaadil “Neljas” kuulda võis. Teises laulus “Taevad”, mis pärit Epliku esimeselt sooloalbumilt, pääses tema vokaal eriti võimsalt esile. Oli kuulda, et ta laulab kogu kehaga. Tänu Randalu klaverisaatele meenutasid Epliku laulud ühtäkki omaaegse Ruja loomingut, kus Rannap samuti hea pianistina lauludele vägevaid eel- ja vahemänge komponeeris, nii nagu nüüd Randalu Epliku loomingut uhkete klaveripartiidega ehtis.

Eplik omakorda ei piirdunud autori ja passiivse esitaja rolliga. Tema kui multiinstrumentalisti kohta oli tal kaasas küll näiliselt napp pillivaru – ainult kitarr –, kuid see-eest oli lava ääres reas terve rida efektiplokke, mida Eplik ei häbenenud kasutada.

Laulus “Minus” moondas ta selle arsenali abil soolo ajal häält, andes selge põhjenduse viimase salmi sõnadele “et lõpeks kord see hirmus kära”. Laulus “Hei, Sebastian” muutis ta oma vokaali plokkide abil oreliks, lisades teise hääle oktaavi jagu madalamale, laulu lõpus aga kehastus võimendatud tšelloks, tõmmates käega õhus kujuteldavat poognat üle keelte.

Veelgi asjakohasema rakenduse leidsid elektroonilised muundamisvahendid loos “Ma olin teismeline libahunt”, mis Vaiko sõnul on tema loomingus üks kõige autobiograafilisemaid. Siin ulgus ta libahundiks kehastudes mõnuga, kruttides plokkidel nuppe, hakkides pikki ulge lühemateks ja pannes neid korduma. Veidi teisendatud kuju oli saanud ka vokaliis “Õnnelik number”, mis pealkirjaga vastavusse viimiseks oli seatud 4/4 taktimõõdult 7/8-le.

Eriliste muusikute erilise kohtumise lõpul aplodeeris publik vaimustunult ning kuulajate nõudmisel esitati kaks lisapala: “Nähtamatus” ja “Kevadeootus”. Neist viimase ajal puudutas Eplik Kristjan Randalu klaverisoolole kaasa elades algul nagu kogemata kinganinaga maas lebavat kitarri, seejärel aga kasutas kingatalda slide’ina, libistades sellega piki keeli ning koputas kinganinaga rütmi vastu kitarri kõlakasti. Mänglevus ja loomingulisus jätsid kontserdist mõnusa mulje: kõik võib olla muusika, kui vaid ise oled selle vastuvõtuks valmis.

Artikli autor osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku programmis.

24. aprillil kell 15.00 Kumu auditooriumis
Vaiko Eplik – laul, kitarr, elektroonika
Kristjan Randalu – klaver

Loe ka, mida arvasid kontserdist teised kuulajad ning vaata fotosid!