Kontserdikaja: JK: Vigurit täis viikingid ja nõtked fankinohikud

26. aprill 2008

Kellel on viimati õnnestunud saalitäis inimesi „Funky Fried Chicken” hõigete saatel totakalt tiibu rabistama panna? Puhkpillidest viimse higipiisani helisid välja pigistada? Ennastunustavalt kitarril gruuvida, nii et laubalt tahab lausa veresoon välja pressida? Fankipeost saate osa Hanna Varkki vahendusel.

Neljapäeva õhtul vallutasid Pirita Lillepaviljoni lava funk-rütmid ja üles kruviti metsik tantsuenergia. Õhtut alustas The Dynamite Vikings’i plahvatuslik trio, kes esitles sedapuhku uut plaati „The Meaning of the Party”. Nende lugudes võis kuulda veidralt transformeerunud tantsuhitte ja modifitseeritud tsitaate laiast stiilispektrist.
Lammutava mängulustiga ironiseerisid nad eklektilises kollaažitehnikas tõsise raskemetalli ja diskohümnide üle. Müravas kakofoonias kohtusid punk ja funk, rock ja jazz. Saal täitus helihuligaanide ülevoolavalt eksperimentaalse energiaga.

Hanna Varkki kirjeldab neljapäevast funk-märulit Lillepaviljonis.

Pärast viikingeid võtsid lava üle islandi väsimatud funk-habemikud ansamblist Jagùar. Nohiklikud prillid ja pintsakud oli vaid kamuflaaž, mille varjust hakkasid nad publiku seas levitama epideemiliselt nakkavat tantsupalavikku.

Kellel on viimati õnnestunud saalitäis inimesi „Funky Fried Chicken” hõigete saatel totakalt tiibu rabistama panna? Puhkpillidest viimse higipiisani helisid välja pigistada? Ennastunustavalt kitarril gruuvida, nii et laubalt tahab lausa veresoon välja pressida? Pärast mitmetunnist jämmimist oli rahvas viimse rakuni läbi raputatud. Ent nende säravatelt nägudelt kiirgus suur rahulolu ja õnnelaeng.

Luigi (24) IT-mänedžer Hollandist: “Pidu oli fankivalt hea (Funkin’ good!)! Tõsiselt! Esimene osa oli nagu funk, aga veider ja lahe! Aga teine osa oli ehtne seitsmekümnendate funk! Ja ma armastan seda värki! Ma arvan, et see võitab kõik kokku. Ma tantsisin meeletult, olen siga-higine, vabandust. Nii, et see oli hea, hea! The Dynamite Vikings oli eksperimentaalne funk. Nad olid rohkem meelelahutuslikud, kui fankivad. Kuid head! Esimene osa soojendas inimesed üles. Jazzkaare meeskonnale tahan öelda, et see festival on väga hea! Programm on suurepärane! Jätkake samas vaimus!”

Terje (20) arstitudeng: “Mulle väga meeldis. The Dynamite Vikings’it nägin paar aastat tagasi ka Muhu saarel ja võrreldes sellega on nad paremaks läinud. Mõtlesin, et Jaak Sooäär seal hakkab jälle vaikselt omaette tinistama, aga ta ei teinud seda eriti palju. Tegelikult oli tunda, et see bänd töötab rohkem koos. Et nad olid selles mõttes edasi arenenud, hästi mõnus, positiivne üllatus!
Aga siis need islandlased meeldisid ka õudselt palju. Need ei olnud sellised lühikesed lood, vaid see nagu läks ja läks ja läks. Selline lugude ülesehitamine oli hästi hästi mõnus ja meeldiv. See ajas inimesed käima ka ja lihtsalt haaras. Rabas igalt poolt, kätest ja jalust ja hingest! See oli ka äge, et nad panid seda seitsmekümnendate asja juurde, nagu mingi teatud heli hakkas, kui need kinnised kitarrikeeled on, see plinn-plinn-plinn. Et see oli jumalast äge!”

Tiina (35) sekretär: “Ma võin edastada oma sõbra Indreku arvamuse. Isegi tema, kes ta tavaliselt üldse ei tantsi, isegi tema natukene liikus. Ja see on juba väga hästi öeldud. Ta ütleb, et tal on puujalg. Selle peale ütleksin, et vaadaku Amelie filmi, kus on see neegermees, kes tantsib ühe puujalaga steppi. Kui ma nüüd päris aus olen, siis see esimene osa mulle eriti ei istunud. Liiga kakofooniline kohati. Aga samas oli positiivne üllatus ikkagi, kohati olid siiski väga lahedad lood. Ja Jaguar oli väga väga! Väga! Jaguar tõi peo mõtte kohale.”

Katrin, noor IT spetsialist: “Mu sõber, kes mind siia kutsus, ütles, et nad on väga mõnusad habemega nohikud. Mina ei teadnud neid täpselt, siis kuulasin ja mulle väga meeldis. Siis tulin siia ja rokkisime täiega. Ja meil on sõbrannaga eluline küsimus. Et miks siis need nohiku moodi noormehed on bändile sellise nõtke looma nime pannud. Aga see saksimängija oli meie absoluutne lemmik oma liikumise poolest. Mina mõtlen ka seda, et ikkagi õnnelikud inimesed, nad ikka nii naudivad oma tööd.
[Mirjam: Ma arvan, et nad ei võta seda muidugi tööna] Aga selles mõttes, et see ongi sinu elu. Ja siis, et kui alguses vaatad seda lugude listi ja sa mõtled, et seal on üksteist lugu, tead nende pikkust ja siis vaatad, mis on kontserdi pikkus… Ja mul on tunne, et lugu või paar jäid täiesti vahele.”

Mirjam, noor giid: “See saksimängija! Nii lahe on näha kui laval olijad ise naudivad täiega seda, mis nad teevad. Nõtked nohikud. See on bänd, kes igale nohikufetišistile läheb juba korda oma välimuse pärast, aga lisaks sellele on neis reinkarneerunud James Browni vaim.

Ja tõepoolest, tänase õhtu jooksul saime me teada, et saksofonimängija niuetes elabki John Travolta noorpõlv – või siis mõni muu noor koht. Ja bändi liider Samuel Samuelsson…
Lisaks sellele, et ta suudab sellisele funkbändile panna kogu saali kaasa elama, siis võin omast kogemusest öelda, et ta teeb täpselt sedasama siis, kui ta on kas kolmekümne-liikmelise brassbändi eesotsas või võtab enda taha lihtsalt 50 Põhja-Islandi meest meeskoori näol. Tulemus on lihtsalt sama. Ja tõesti, suured tänud Jazzkaarele, et nad võtavad tuua bände ka kuskilt geograafilistelt äärealadelt. Aga muusika poolest pole Island sugugi marginaalne ääreala, vaid see koht, kuhu pilk suunata ükskõik, millise stiili puhul.”

The Dynamite Vikings ja Jagúar
24. aprillil kell 21.00 Pirita Lillepaviljonis

Dynamite Vikings
KOOSSEIS:
Jaak Sooäär – kitarr ja live-elektroonika
Thommy Andersson – kontrabass ja live-elektroonika
Karsten Mathiesen – trummid, laul ja live-elektroonika

Jagúar
KOOSSEIS:
Samúel Jón Samúelsson – tromboon, laul
Kjartan Hákonarsson – trompet
Óskar Guðjónsson – saksofon
Ómar Guðjónsson – kitarr
Ingi S. Skúlason – bass
Einar Scheving – trummid