Kontserdikaja: JK: Vinicius Cantuaria muusika nagu päikese pai

29. aprill 2006

Kolmapäeval, 26. aprillil esines Vene Kultruurikeskuses Brasiilia päritolu Vinicius Cantauria, pakkudes positiivset lõõgastumismuusikat.

Kontsert algab lõõgastavas troopikameeleolus. Öölindude huiked ja kummalised vulksatused juhatavad tajudele teed läbi uinuva ööpimeda algava päeva poole. Ööhäälses meditatsioonis on juba aimata bossa lõhna, aga mitte selle magusamatelt õitelt. Öötuul kannab uinuva metsa jahedat hingamist, kõigi selle mõrkjate lõhnadega. Domineeriv heli on meloodiline ja täpne, samas suhteliselt muutumatu oma rahulikus kulgemises.

Vinicius Cantauria kontserdil tekkinud tunded pani kirja Mari Hiiemäe.

Pisut vastu punnides voolavad päeva pinged peast välja ja asenduvad muretu meeleoluga, tõugatuna sugereerivast rütmist ja muusikute nägudelt tulvavast rahulolust.

See mõnus ja positiivne lõõgastumissmuusika on loodud meeldima. Hoolega läbikomponeeritud muretus viib mõtted tulise päikese alla. Silmad on küll veel lahti ja rikastavad mälu esinejate välise kuju meeldejätmisega, vaim lehvib aga ammu Brasiilia kohviistanduste kohal, kus paljasjalgsed tantsijannad, lilled juustes, sama muusika järgi tantsivad.

See muusika on nagu sooja päikese pai põsele, mis sulatab põhjamaise külmuse kuulaja südamest ning mõjub jahedas kliimas kasvanud eestlase kõrvale liigutavalt soojana.

Jagub tembutada tahtmist sellelgi bändil. Tavapärasest bossarütmist põimuvat eksperimenti üritatakse luua mängimisega imetillukesel plastmassist lastekitarril. Heli tekitamine pihkude pühkimisega kogu bändi poolt annab aga tulemuseks käesahina, mida võib võrrelda juba mingi instrumendi loodud heliga.

Maskuliinne õrnus muusikas pigem lõõgastab, kui tekitab kuulamispingeid. Tasakaalustatud helipildis ei paku ükski pill üle. Michael Leonharti trompet lõikab rahulikult leiba. Ei vehi mõõgaga, vaid võtab tavalise kööginoa. Suuremat partiid lavale toodud löökpille kasutavad trummarid Adriano Santos ja Jailton Macedo täiesti mõistuse piirides. Rütm on oluline, kuid sellega ei pingutata üle.

Harmooniliselt sulanduvas koostöös Cantuaria pisut siiski domineerib, kuna tema kanda on vokaal, kuid sulandub seegi. Hääl on osa bänditervikust. Bänd ei pea ennast tõestama. Mida olulisem esineja, seda vaiksemat häält ta publiku lummas hoidmiseks vajab.

On hetk, kui neli viiest on hõivatud tamburiinide patsutamisega. Lisalooks võtab tamburiini kätte ka Cantuaria.

Eesti kuulajat on raske soojaks saada, kui see aga tehtud, siis laulab ta kaasa ja plaksutab tänutundest mõnusa emotsiooni eest nagu segane. Brasiilia päritoluga rütmidega muusika toob tervitusi teistmoodi rütmide, värvide ja lõhnade maalt.