Voice Messengers saatis kuulajaile meeleolukaid vokaalsõnumeid

17. detsember 2011
Vokaalansambli Voice Messengers ridu täiendavad lisaks prantslastele lauljad Taanist, USAst, Suurbritanniast ja Kanadast Quebec’ist. Kirevale rahvusvahelisele koosseisule vaatamata on häälesõnumitoojate hääled väga sujuvalt ühte sulandunud. Sametiselt kõrvupaitav kõla pole siiski saavutatud ainult sarnase hääletämbriga lauljate otsimise teel, erinevates lauludes soleerivail vokalistidel on oma isikupära täiesti olemas.

Kontserdil käis Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Vähemalt osaliselt on seega tegemist ansambli 8 liikme hoolika sobitumisega, mida juhendab pianisti ja arranžeerija Thierry Lalo valvas kõrv. Temale omase kannatlikkusega võiks briljandi välja lihvida mistahes kivist, julgen arvata pärast tema workshopi külastamist Otsa-koolis, kus ta ei pidanud paljuks saalitäit õpilasi sammhaaval läbi oma (pisut liiga hilja õppuritele saadetud) seade noodi juhatada. Raskusi ei põhjustanud sealjuures mitte noodistlugemine, vaid svingimine, mis puisevõitu põhjamaalastel kohe välja ei tulnud. Lalo soovitas meistriklassis osalejail vabamalt laulda ja fraseerimisel end õige veidi löögist tahapoole sättida.

Kontserdil Vene Kultuurikeskuses valdas Voice Messengers sama nippi suurepäraselt, lennates rõhutatud muretusega läbi kiiretempoliste lugude ning heljudes nukrameelsete ballaadide kohal mõtlike kõlapilvedena. Seadete mitmekesisus ei lasknud kuulajal hetkegi igavust tunda ning mängu pandi lauljate individuaalsed võimed nii salmi lauldes kui sooloimprovisatsioonis. Ei puudunud ka intrigeerivad duett-duellid kahe solisti vahel, eriti jäi meelde brüneti Chloé ja ameeriklase Larry „sõnasõjana“ vormistatud ühisimprovisatsioon standardis „Too close for comfort“.

Temperamentselt teatraalseid hetki pakuti veelgi. Kunstlilled, saapapuhastaja ja riietajad astusid solist Sylvain’ile appi laulus „Lulu’s back in town“ ning ühes kontserdi lõpu lisalugudest etendati lausa vestlust politseiniku ja baaris klaasi lõhkunud pisut nokastanud härrasmehe vahel, kelleks kehastusid kordamööda kõik neli meeslauljat, politseiniku aseainena kasutati aga üht mikrofoni statiivi koos vormimütsiga.

Oma hetke rambivalguse sõõris sai ka muidu klaveri taga püsinud ansambli juht ja seadja Thierry Lalo. Kontserdi keskel kanti ette tema neli prantsuskeelset laulu, üks neist „Chanson d’Automne“ ning selles saateta laulus liitus Thierry lauljana vähendatud ansambliga, mis antud juhul oli koos temaga 7-liikmeline.

Vaatamata lavalisele tulevärgile polnud Voice Messengeri sooritus siiski laitmatu. Kuna individuaalseid kaasaskantavaid minimonitore ei kasutatud, sõltuti nendest, mis lavapõrandale paigutatud ning arvatavasti polnud kuuldavus trummide, kontrabassi ja klaveriga konkureerides alati ideaalne. Kontserdi lõpupoole kõlanud standardis „Have you met Miss Jones?“ kostusid häälestumise probleemid välja eriti Chloé improvisatsiooni alguses, soolo jooksul jõudis ta end õnneks korrigeerida. Sama standard pakkus helistikus püsimise väljakutseid hiljemgi, sest keset lugu vaheldusid trummi soolobreigid ansambli a cappella lõikudega. Sellest katsumusest väljuti auga ja tervikmulje kontserdist kujunes positiivseks. Seda enam, et ansambli liikmed polnud kitsid pärast etteastet autogramme jagama ning entusiastlikuma osaga publikust pikalt-laialt oma kontsertreisidest ja erinevate maade laulutraditsioonidest vestlema.

Voice Messengers

9. detsembril kell 19 Vene Kultuurikeskuses