JK: Voorand areneb vaikselt

26. aprill 2006

Noore laulja Kadri Vooranna silmist hakkab sädemeid lööma niipea, kui mainida lavalaudasid. Jazzkaare veebireporter Eliis Vennik käis uurimas, miks Kadrile sädemed silma tulevad.

Oma üheksateistkümne eluaasta kohta on Kadri Voorand võitnud juba väga suurel hulgal tunnustust ja isikupärase lavamaneeriga lauljatar on tasapisi end eesti vokalistide tippu laulmas.

Lisaks lauljakarjäärile tegeleb Kadri aktiivselt ka muusika komponeerimise-arranžeerimisega, teeb koostööd mainekate Eesti muusikutega ja osaleb unistusteprojektides.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengina õpib Kadri jazzlaulu ja arranžeerimist ja loodab salamisi, et Eestiski lähiaegadel raskemat jazzi kõrgemalt hindama hakatakse. Reedel, 21. aprillil toimunud Jazzkaare kontserdil, kus Kadri esitas Jürmo Eespere Trioga Thelonious Monki loomingut, pälvisid Kadri ja Jürmo Eespere koostöös valminud omanäolised seaded vaid kiidusõnu.

Missugused olid sinu esimesed sammud muusikuteel?
Laulmisega olen tegelenud niikaua, kui üldse olemas olen olnud, klaverit hakkasin mängima enne esimest klassi. Viiulimänguga tegelesin ka kusagil algklassides, kolmandas-neljandas klassis, vaid paar aastat, siis läks mul õpetaja minema. Kuna ma olin Lahemaa Rahvamuusika ansamblis päris titest peale laulnud ja tantsinud, siis eks seal sai muusikaga tegeldud ja seal sai viiulit mängitud, lihtsalt kui rahvapilli.

Kas tegid lapsena ise otsuse hakata tegelema muusikaga, või suunas keegi sind sellele teele?
Ma ei usu, et keegi suunas. No tõenäoliselt midagi sellist kindlasti oli, aga ma ei mäleta seda küll nii. See oli peamiselt vist ikka minu otsus. Sellist last ilmselt ei ole olemas, kes kogu aeg viitsiks ja tahaks õudselt harjutada. Eks ikka oli selliseid perioode, et ema või õpetaja pidi natukene näpuga näitama.

Kas neid hetki tuleb ka nüüd ette?
Selliseid pikki perioode küll enam ei tule. Esineb kindlasti mõningaid päevi, kus loomingulisust on vähem ja sellistel hetkedel tundub kõik raskem, aga nüüd akadeemias õppides teen ma muusikat ju ainult iseenda pärast. Ülikoolis on üleüldiselt ju nii, et õpid ikka enda jaoks.

Millal jõudis sinuni tõdemus, et soovid muusikaga tõsisemalt tegelema hakata?
Sellist hetke ei olegi olnud, sest eks ma olen muusikaga pidevalt päris tõsiselt tegelenud. Aga ega ma muusikat õppida küll ei plaaninud kuni lõpuklassini. Tõenäoliselt õpiksin sisearhitektuuri või psühholoogiat praegu, kui ei oleks muusikat valinud.

Aga mis saab siis kui ühel päeval sa kaotad hääle ja ei saa enam muusikaga tegelda?
See on mul hästi suur hirm, tuleb kolm korda üle õla sülitada! Muusika komponeerimine ja arranžeerimine on minu jaoks nagu häälega sama tähtsad, ilmselt tegeleksin siis sellega.

Kas on mõni muusik, kellega kohe hirmsasti koostööd tahaksid teha?

Aga ma teengi juba selliste inimestega koostööd! See Thelonious Monki projekt on selline, et seal on kõik need inimesed koos, kellega tahaks koos teha. Neid nimesid on päris palju kindlasti veel, aga vokaalansamblitest tahaks ehk mingit moodi kokku puutuda ManSoundiga.

Kas sa oskad ennast muusikuna müüa?
Ma ei ole ennast veel selles mõttes müüma hakanud, seega ei oska öelda. Eks ma ikka esinen, aga ma ei ole ennast sellele veel niimoodi pühendanud, et end populariseerida ja müüa, kohutavalt palju lindistada ja plaate müüa. Öeldakse küll, et andekas inimene ei jää märkamata, aga mina sellesse ei usu. Eks see sõltub suuresti sellest, mida laulja teeb ja kes on tema mänedžer.

Aga millal see aeg tuleb?
Ma loodan, et see läheb sellist loomulikku rada, et vaikselt hakkavad asjad sinnapoole liikuma. Seda ei ole võimalik niimoodi üleöö otsustada, et vot homme hakkan sellega tegelema. Arenen vaikselt ja siis loodetavasti sinna ümber hakkab selline asi kasvama.

Missugune näeb välja sinu loomeprotsess?
Tavaliselt tulevad mul kõik ideed täiesti suvalistes kohtades. Enamasti, väga kahju, nad küll lähevad suures osas meelest ära. Nii et kui ma pean midagi tähtajaliselt valmis saama, siis istun klaveri taha ja esimesed kolm tundi niisama klimberdan. Selleks, et lihtsalt muusikasse sisse elada. Ja siis ma meenutan, et kas mul on mõni hea koht või jupp tulnud kuskil suvalisel ajahetkel pähe. Kui tuleb mõni selline meelde, on väga hästi.

Ja kui ei tule?
Siis läheb lihtsalt roppu moodi aega! Mingi idee välja töötamine on väga pikk protsess minu jaoks.

Mis on muusiku elu juures kõige raskem?
No ma ei usu, et väga paljud muusikud tunneksid, et nad on kunagi valmis muusikalises mõttes. Muusikul on alati, kuhu areneda. Ja seepärast võtabki omalooming nii tohutult aega. Ühel päeval ma kirjutan küll midagi ära, aga järgmisel istun klaveri taha ja mul on hoopis mingid muud mõtted juba. Siis lihtsalt teedki ümber ja kogu lugu. Muusiku areng kestab elu lõpuni. Kindlasti on momente, kui tunned, et said hea asjaga hakkama, see on tore tunne. Aga kaootilisus kogu elukorralduses ongi see raskem osa.

Kuidas sa kriitikasse suhtud?
Eks mind on kritiseeritud küll. Aga see, kui hinge ma seda võtan sõltub sellest, kes kritiseerib. Kui selleks on mõni inimene, kelle arvamusega ma mingis muus olukorras päri olen olnud, siis tema on sellel hetkel kõrvaltvaataja, kelle arvamusega ma ilmselt nõustuksin ka juhul, kui iseennast kõrvalt peaksin nägema. Ka võhivõõra arvamus on vahel oluline, aga pikemas perspektiivis see mõjutama ei jää.

Mida sa laval tunned?
Lava on minu koht! Ma tunnen ennast seal nii kodus. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib laval olla. Mulle meeldib, et ma saan teha absoluutselt kõike, mida tahan, ilma, et keegi saaks mulle öelda, et seda võib ja seda mitte. Lasen kogu muusika endast läbi voolata, maandan ennast nende helidega. Ma naudin seda, et laval võid lasta kõigel olla või kõigel minna.

Nii et stuudiomuusik sa ei ole?
Stuudios võib põhimõtteliselt sama asja teha. See võib anda sama efekti, aga ei pruugi. See osa jääb ära, et saad rahvaga suhelda ja vaadata, mis nägu nad su esinemise peale teevad.

Kas oled laval seesama inimene, kes lava taga?
Muusikas olen ma kindlasti sama inimene, seal lihtsalt ei anna midagi petta. Aga võibolla see, mis jääb lugude vahele… Ma kipun vahel mulisema, lähen ähmi täis ja siis jätan laval võib olla mõnele, kes mind ei tea, mulje, et olen selline pisut naiivne. Ma kandun sellega kuidagi nii kaasa.

Millisena sa end tulevikus näed?
Tahaksin areneda hästi palju, tahan iseenda ideedega paremini hakkama saada. Tahaksin, et minu mõtted jõuaksid paremini kohale kuulajale, et ma oskan ennast läbi muusika paremini väljendada.