JK: Vox Clamantis ja WGT täitsid Niguliste imeliste helidega

20. aprill 2008

Altari ees said kokku instrumentaalsus ja vokaalsus, pühalikkus ja profaansus, ajalisus ja ruumilisus, võimendatus ja akustika. Kontserti vahendab Laura Paju.

19. aprillil esitlesid Niguliste muuseumis oma uut koostööplaati Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio. Eri aegade ja traditsioonide ristamisest sündinud kontsertkava „Stella Mathuna” tekitas algusest peale põnevust.

Kontserdist annab ülevaate Laura Paju.

Esimesena tulid lavale Mart Soo, Robert Jürjental ja Tõnis Leemets. Mäng algas tabamatust vaikusest, ulmelise ämbiendiga. Justkui ei olekski kontserdil, vaid lihtsalt kuulataks ümberringi kaikuvaid helisid. Ja siis äkki – ei saa arugi, kuidas ja kust – kuulen lähenemas pühalikke hääli, mis ruumiliselt kogu kirikusaali täidavad. Esialgu tundmatu, nimetamatu laul jõuab üha lähemale altarile ja ma näen, kuidas Vox Clamantis aegamisi lava ette joondub.

Kui koor teeb tiiru ümber altari, kostub lava eest progelikke kitarritärinaid, mis ajuti ilmutuslikku lihtsust ähvardavad, või kes teab, võib-olla hoopis kinnitavad selle olemise mõjujõudu. Seejärel suubub pingestatus taas ühehäälsesse koraali, mida saadavad harfilaadse kõlaga kitarritinistused.

Siin kohtuvad instrumentaalsus ja vokaalsus, pühalikkus ja profaansus, ajalisus ja ruumilisus, võimendatus ja akustika. Kitarrisüntesaatorite abil loodud kõlapark väljendab korraga nii salapära kui ka ebakindlust. Kohati teeb WGT ägedamaid soolonumbreid, kus kaldutakse ebapüsivalt otsivatele radadele. Kontrastiks sellele esitab Vox Clamantis vararenessansi ühehäälseid ja kaanonlikke meloodiaid. Imetabane lihtsus saavutatakse tegelikult lihvitud kooskõla ja hea sisemise liikuvuse kaudu, mida täidab gregooriuse laulu hingestatud olemus.

Ajuti tekib küsimus, kuidas üldse saab nii erinevaid traditsioone omavahel kokku panna. Tahaks süüvida kirikuvõlvide alusesse harmooniasse, kuid siis justkui äratavad kuulaja üles imelikud industriaalse kõlaga helisähvatused. Jõuan juba aru saada progekäikude keerukast suunast ja ambiendi ebamaistest radadest, kui taas jälle tasane gregooriuse koraal. Kohati tundub see pisut meelevaldne, ent siis hajuvad taas kahtlused.

See muusika on kajav, sulanduv ja tõeliselt ruumisolev. Nii gregooriuse koraal kui ka ämbient on ruumilised, konkreetse kohaga seotud. Hajuvat kajade muusikat kannustab sfäärilisus ja ebamaine sulandumine, mis tsükliliste kordustega oma kõrgpunkti saavutab. Kui WGT eksperimenteerib süntesaatorite ning kajaplokkide abil erinevate sound’idega, siis Vox Clamantis tekitab sama häält kasutades ruumis liikumisega naturaalse stereoheli ja surround efekti.

Kaks kollektiivi saavutasid suurepärase kooskõla just viimaste lugude ajal, kui vahepeal altari ees seisnud koor taas liikvele läks. Dünaamiliselt tuli kord esiplaanile Vox Clamantis ja kui koori häälte kaja oli altari taha liikumise tõttu naturaalselt hajunud, pääses mõjule taas WGT. Tahaks loota, et tänapäeva helitehnika ja võimenduste maailmas rohkem sedamoodi ruumiga arvestavaid kontserte toimuks.

Vox Clamantis ja Weekend Guitar Trio
19. aprillil Niguliste muuseumis

KOOSSEIS:
WGT (Soo, Robert Jürjental ja Tõnis Leemets)
Vox Clamantis, dirigent Jaan-Eik Tulve.