Kontserdikaja: JK: Weekend Guitar Trio pakkus kihilist sünnipäevatorti

18. aprill 2008

WGT muusikas võis kuulda suurendusklaasi alt joonistuvaid üllatavaid mustreid, põhjamaise kaamose sünkjat avarust, kitarrikeele külge kinnitatud pesulõksu võbelevaid kõlasid, linnulaada elavat kädinat ja suminat. Vahendab Hanna Varkki.

Neljapäeva õhtul, 17. aprillil kl 18 Kumus ei pakkunud Weekend Guitar Trio oma 15. sünnipäeva puhul mitte salatit ega kringlit, vaid publik sai maitsta hõrku ja ehtsat kihilist muusikamaiuspala. Weekend Guitar Trio oli oma tähtpäeva puhul ühendanud kitarrikeeled tirooli helikunstniku Markus Reuteriga.

Muljeid enda ja teiste kuuldust-maitstust jagab Hanna Varkki.

Kontserti alustati eksootilises võtmes looga „Postkaart ekvaatorilt”. Kuid juba tuttavlike ja WGT-le omaste riuklike elementidega. Lavapõrand oli tihedalt juhtmepundarde ja kitarriplokkidega kaetud, mille abiga hakkas trio kuulajatele mängulist maailma looma. Nende lugudel on märkimisväärselt täpsed ja piltlikud pealkirjad, mis viivad kuulaja fantaasiarikastele radadele. Nii võis nende muusikas kuulda suurendusklaasi alt joonistuvaid üllatavaid mustreid ja struktuure, põhjamaise kaamose sünkjat avarust, kitarrikeele külge kinnitatud pesulõksu võbelevaid liblikalendu meenutavaid kõlasid, poognamaalingutega luuni tungivaid ülemhelisid, roostes allveelaeva metallikriginaid ja madalaid undamisi, linnulaada elavat kädinat ja suminat.

Markus Reuter tõi omalt poolt juurde puutekitarri põnevad helid, mis tihendasid bassijoont ning lisasid raskemaid kõlavärve. Lõpuks kasvas nende koosmäng kosmiliselt massiivseks, kus Miri möödumine sai füüsiliselt tajutavaks. Publik leidis, et Weekend Guitar Trio pakub arhitektuurilist mõttelendu ning tugevat koosmänguühtsust, mida toetab juba 15-aastane vundament.

Sandra (27), arhitektuuritudeng Saksamaalt: “Ma nägin neid esimest korda pool aastat tagasi Kultuurikatlas. Nad on tehniliselt täiesti perfektsed. See on hämmastav, kuidas kolme kitarriga saab nii laia helide ulatust luua. Vahel arvad, et nad laulavad või mängivad mõnda teist instrumenti, kuid ei, nad mängivad kitarri. Ma õpin arhitektuuri ja muusikat kuulates mõtlen selle peale, see on samuti sümmeetriline, abstraktne ja püüab asju, millest ei ole võimalik rääkida. Sest seal on niipalju kihte ja tasandeid. Ja oli väga põnev neid vaadata kitarri mängimas, jalgadega pedaale vajutamas ja oma plokke valdamas. Ning nad on kõik ka väga karakteersed kujud!”

Moritz (25), arhitektuuritudeng Saksamaalt: “See on teine kord, kui ma neid näen ning võin öelda, et mulle väga meeldib see, mis nad teevad. Kuid eelmine kord nad olid palju rütmikamad. Naljakas on, et mu sõber ütles nende kohta, et see on kõige arhitektuurilisem ansambel, mida ta kunagi kuulnud on. Minu jaoks on see ka väga põnev, sest kunagi ei tea, kui palju sellest on plaanitud; kui palju on kontrollitut või juhuslikku. Need on alati justkui mingid jõud, mis lükkavad üksteist. Kunagi ei või teada, mis on just nii mõeldud või sellest dünaamilisest süsteemist välja arenenud.”

Aleksei Saks (37), muusik ja projektijuht: “Ma võin Markuse kohta öelda, et need tema saundid on küll väga sünged, ta on üldse korralik saundimeister, esimesest akordist pani end kuulama. See puutekitarr on ka väga huvitav pill, bassiliini saab väga hästi mängida. Saundiline ülesehitus oli tal väga võimas. Kõik oli läbi mõeldud ja üks tervik ja kui ta midagi vahetas, siis kõik oli põhjendatud, ei olnud midagi suvalist. WGT-le ta andiski põhiliselt oma sound’iga juurde, kuigi ajanappus on alati probleemiks ja nad läksid võib-olla seda teed pidi, et ta dubleeris bassiliiniga. Kuid see kaunistas, saal läks kohe kõlama. Ja need introd, mis ta tegi lugudele, elavdasid korralikult muusikat. Mida WGT-l veel tasuks mõelda, on sound’i arendus. Kui juba minna juhtmete peale, siis on iga vidin väga tähtis. Kui 15 aastat tagasi oli see kindlasti väga innovatiivne ja neid vidinaid oli vähe, siis praegu, aastal 2008, peaks just vaatama sellise mõttega, et saund ei jääks jalgu. Markus oli hea näide, nendevaheline kontrast oli natuke liiga suur.”

Anu (32), turundusjuht: “Mulle meeldib selline mõnus kiuks igas asjas. Kõige raskem on nende puhul mingit stiili määratleda. Minu arust kõige uhkem on see, et nad on juba 15 aastat oma asjale truuks jäänud. Seda publikut ja seda ringkonda, kes sellist muusikat kuulab või seda klassifitseerida oskab, on üpris vähe. Kuid nad on jäänud ikka selle sama muusika juurde. Ajaga on muidugi juurde ka tulnud, kuid kontseptsioon on suhteliselt sama.”

Mikk (29), juhatuse esimees: “Iga päev ma neid just ei kuula, aga Mart Soo on küll minu üks suuri lemmikuid. Neil oli massiivsust küll, aga harmooniat oli minu jaoks mõnedes lugudes vähe, ühe koha peal otsisid oma sound’e ja üks ja sama riff käis. Tõenäoliselt olid nad siin Tallinnas äsja kokku saanud ja siis austria poiss tuli nende lugudega kaasa ja mängis lihtsalt mingeid põhjasid sinna juurde. Aga muidu oli kõik hea. Sellise repertuaari puhul pole nii, et hüppad lavale ja kukud seal keskset rolli mängima. Kohati tekib küsimus, et see heli, mis nüüd oli, kas see oli nüüd apsakas või pigem taotluslik. Kui hüpata nende plokkide vahel, siis vahest tekib küsimus, et kas ta sai nüüd nupule pihta. Eks nad seal koha peal suurema osa asju välja mõtlevadki, see on džäss. Asi kõlas kokku ju üsna perfektselt. Selline kulgemise muusika.”

Karine (39), kosmeetik, grimeerija: “Nad ajasid oma rida. Mulle lihtsalt tundub, et kui sellised pillid on käes, siis võiks midagi väga äkilist korraldada. Puutekitarr, see on ju mega! Ma olen seda ennegi näinud kontsertidel ja see, kuidas seda kasutatakse – see on ju mega pill tegelikult. Mõnes kohas oli kuulda, mis hääli sellega saab teha. Aga uni tuleb hea sellise muusikaga, seda ma ütlen. Ma panin korraks silmad kinni ja siis see muusika vuliseb ja voolab sinusse ka teistmoodi kui siis, kui kogu aeg vaadata ja oodata, et midagi põnevat võiks juhtuda.”

Weekend Guitar Trio feat. Markus Reuter
Neljapäeval, 17. aprillil kl 18 KUMU auditooriumis

KOOSSEIS:
Markus Reuter – puutekitarr
Robert Jürjendal – kitarr, e-bow, looper, Roland VG-8
Tõnis Leemets – kitarr, e-bow, looper
Mart Soo – kitarr, kitarrisüntesaator, e-bow, looper, Roland VG-8