Kontserdikaja: JK: Youn Sun Nah võttis publiku keeletuks

30. aprill 2010

Youn Sun Nah kontsert mõjus ooperilauljast Arvole nii võimsalt, et vahetult pärast pärast Lõuna-Korea lauljatari esinemist mõtles ta, kas endal on üldse mõtet edasi laulda.

Neljapäeva õhtul lõid Vene Kultuurikeskuses intiimse õhkkonna kaks täiesti omanäolist muusikut: Lõuna-Koreast pärit lauljatar Youn Sun Nah ja Rootsi kitarrist Ulf Wakenius.

Neljas keeles laulva hapra neiu ja tugeva põhjamaa mehe koostöös kõlas peensusteni väljatöötatud kava relvitukstegevas siiruses ja puhtuses.

Publikult meelitasid arvamusi välja veebireporterid Ester Eggert, Hanna Varkki, Riina Roolaid, Anu Baranin ja Marge Lumisalu.

Johannes Tralla (24), telemees:
Mul oli alguses raske rea peale saada. Sest esiteks Jazzkaarel ei ole veel käinud ühtegi korea lauljannat. Seetõttu ei ole ma neid ka varem kuulnud. Ühest küljest väga introvertne ja häbelik publikuga suhtlemine, mis tekitab eestlases kohe kahtlust, et on see nüüd ikka siiras või on see mängimine mingisuguste aasia stereotüüpidega.
Kontsert algas hästi vaikselt, väga rahulikult. Kuna ma tulin just paar maja kõrvalt rahvusooperist balletigalalt, kus ma olin korraliku obaduse ja paugu ära saanud, oli alguses raske kohaneda. Aga lõppkokkuvõttes fantastiline lauljatar. Suudab oma häälega igasuguseid imenippe ja –trikke teha.
Vaatamata oma välisele näilisele tagasihoidlikkusele on seal peidus ikka päris korralik orkester ja kitarristi kohta võib vist ainult sama öelda. Eks talle meeldis näidata ka oma supernobedat näputööd. Väga positiivne üllatus.

Arvo (54), ooperilaulja:
Super, täiesti super! Ühtegi nii head naislauljat, ma väidan, ei ole Jazzkaarel varem käinudki! Ulf Wakeniuse pärast tulin kontserdile. Ma arvasin, et esiteks ta ei tee mingi kehva lauljannaga koos, et lauljanna peab järelikult olema vähemalt samast klassist. Praegu tundus, et lauljanna oli veel paremast klassist. Või tegelikult, nad olid suhteliselt võrdsed partnerid. Ma jäin väga rahule. Vokaalakrobaatika. Mõnes mõttes ei jää üldse alla McFerrinile ja mõnes mõttes on temast üle. McFerrin lihtsalt tihtilugu veiderdab. Aga tal tuleb see ikka kuidagi väga seest ja ta on ikka tõesti seotud ka Korea rahvalaulutraditsiooniga. Väga huvitav vokaalikäsitsus.
Kava oli muidugi fantastiliselt hästi kokku pandud. Iga järgnev lugu oli täiesti teisest ooperist ja uus elamus omaette. Prantsuse šansooni laulis nagu prantslanna. Brasiilia lugu laulis natuke nagu Astrud Gilberto. Vahepeal oli kuulda Joni Mitchelli häält. Tsipake Ricky Lee Jones’i. Seal oli kõike.
Ta valdas erinevaid tehnikaid üllatavalt hästi. Midagi ei ole teha, aga siin Skandinaavias ja Euroopa regioonis ma ei tea kedagi, kes võiks sinna lähedale küündida. Üks teeb omamoodi huvitavalt ja teine teistmoodi, aga et ühes lauljannas oleks see kõik koos, see on haruldane. Tekib mõte, et kas on endal üldse mõtet laulda. Töö on selline, aga kui keegi nii hästi laulab, siis tekib vahel selline dilemma…

Karin (26), konsultant:
Väga hea kontsert oli, huvitav. Selline üllatuslik esineja, huvitava päritoluga. Ausalt öeldes olin pigem skeptiline alguses, kuid üllatusin positiivselt. Ma arvasin, et mis see Korea jazz ikka on, aga tegelikult oli väga võimas. Parem, kui ma arvasin.

Vootele (27), kitarrist:
Mulle jubedalt meeldis. Vaadata, kuidas inimesed saavad lava peal nii…kuidas nüüd öelda…soojalt ja siiralt esitada. Omajagu veiderdamist oli ka, seda peab kõike olema. Kohe näha, et tulevad mingid isad à la “Teeme siin ühe väikse keika“. Aga nad andsid endast maksimumi.

Hanna Varkki, jazzkaar.ee veebireporter:
Youn Sun Nah’i ja Ulf Wakeniuse koosmängus sündis lummav ja piireületav elamus. Aupakliku ja häbeliku jutuga lauljatar leidis hetkega publiku poolehoiu ning pakkus üllatusi igal sammul. Tema olek oli ääretult vahetu, soe ja siiras.
Seda hämmastavam tundus tema ümberkehastumisvõime ja vokaalsete võimete palett. Kuid igasugusest efektitsemisest oli asi kaugel. Tehnilise tulevärgi asemel sai publik osa tundlikust ja õhulisest heliruumist.
Ta maalis häälega sosinad ja kurgupõhja kahinaid ning tõi luubi alla tasasemadki hingeõhu mustrid. Tema esituses omandasid helid ruumilise vormi. Käežestid muutusid helivärvideks ja vastupidi.
Paralleelid tekkisid küll India bhol-laulu, Patricia Kaasi, Bobby McFerrini kui ka Meredith Monkiga. Kuid tema kurgus segunesid kõik need eri mõjud täiesti oma sulamiks, mis kõlas enneolematult puhtalt ja värskelt.

Ester Eggert, jazzkaar.ee veebireporter:
Kontserdi kava oli üles ehitatud lõpututele variatsioonidele, mis enda järskude pööretega kuidagi üllatamast ei väsinud. Korea päritolu Youn Sun Nah võis küll esmapilgul õrna ja hapra mulje jätta, kuid esimestest lauldud nootidest alates oli selge, et õhtu tuleb põnev. Isegi Ulf Wakenius oli lauljatarile laval oma jõulise ja kantriliku kitarrikäsitlusega tugevaks kontrastiks. Kokku moodustasid nad aga atraktiivse ja huvitava koosluse. Esitusele tulid paljud tuntud lood – alates Rodgersi ja Hammersteini „My Favorite Things“-st kuni brasiillase Egberto Gismonti sulest pärit „Frevo“-ni. Seda kõike äärmiselt põnevas võtmes.

Ene:
Ikka väga meeldis. Hääl oli eriline. Just selline mulle meeldib.

Illar (50):
Siiani minu jaoks kõige toredam kontsert tänavusel Jazzkaarel. Mulle lihtsalt meeldib kuulata, kui lood on natukene tuttavaid ja neid nii huvitavalt esitatakse. See laulja oli nii ootamatult hea. Ega mul enne selle kontserdi osas mingeid suuri ootuseid ei olnudki. Tavaliselt ongi nii, et just need, kellelt midagi ei oota, üllatavad kõige rohkem.

Tiia (25), magistrant:
Ulf Wakeniust olen varem ka kuulnud ja tema pärast rohkem siia kontserdile tulin ka. Ulf oli enda tuntud headuses, aga see lauljatar oli täiesti ootamatult põnev. Tore ja mitmekesine kava oli neil ka muidugi.

Marek:
Emotsiooni on praegu nii palju, et ei oska seda täpselt sõnadesse panna. Lahe värk.

Liivia, lasteaia abiõpetaja:
Kontsert oli täis üllatusi, super vokaalsed võimed olid ja hästi ehe tegelane – see viimane kehtib nii laulja kui kitarristi kohta.

Ilja, 24, pangatöötaja:
Tunded on head ja meeldivad. Lauljatar ütles armsasti eesti keeles “aitäh”. Üldse pean tunnistama, et minu jaoks oli naisesineja täna ikka huvitavam.

Ott (32), muusikahuviline:
Ulf rokkis nagu Jimi Hendrix. Mängis oma kitarriga peaaegu kõiki löökpille – mootorsaagi, preeriaindiaanlaste suurt trummi, Brasiilia rütme. Samuti varieeris ta mõnda lihtsat teemat peaaegu lõputult ja väga huvitavalt ehtsa rahvamuusiku innuga. Youn Sun Nah aga oskab igasugu häält teha, korea pentatoonikat ja ei tea mitmes Euroopa ja muu ilma keeles ja traditsioonis laulda.

Riina, pangandusvaldkonnast ja Peeter, ITst:
Jazzkaarel olnud kontsertitest parim. Youn Sun Nah naelutas inimesed enda külge: sa kuulasid teda ja läksid täiesti sügavuti kaasa ning jäidki tema lummusesse. Nad sobisid kitarristiga väga hästi kokku, see koostöö laval oli super. Kui ta oma suu lahti tegi, olime kohe esimest noodist täiesti lummatud. Hästi äge! Aina rohkem selliseid toredaid inimesi siia Jazzkaarele!

Andres Jõesaar, Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees:
Esineja mõjus väga hästi, ei osanud üldse oodata, et midagi sellist tuleb, tõeline üllatus. Selline hääl ja lavaline olek. Parim kontsert tänavusel Jazzkaarel, vähemalt praeguseni! Ükski veebi- ega plaadivahendusel toodud heli ei olnud nii hea, kui täna siin saalis. Kõik ei olnud lihtsalt õigel ajal õiges kohas, vaid – rohkemgi veel –, selliseid hetki on harva! Uskumatult lai repertuaari valik: alates Korea rahvalaulust kuni Tom Waits’ini välja, laulda Nat King Cole’i pala „Calypso Blues“ ja veel sellise tõlgendusviisiga neid viise lähendada. Youn Sun Nah enda lugu „Voyage“, millega ta alustas, on väga ilus lugu. Heliloojana hea, interpreedina väga hea ja kontakt publikuga oli super! Mul ei ole nii palju häid sõnu, mida tema puhul tarvitada!

Anu, tegev finantsalal:
Hästi omanäoline kontsert. Olen Jazzkaarel aastaid käinud ja erinevaid kontserte külastanud, aga see oli midagi väga omapärast. Mõlemad, nii laulja kui kitarrist, on oma ala vaieldamatud professionaalid. Mind hämmastas, kuidas Ulf Wakenius valdas pilli ja Youn Sun Nah oma häält. Midagi hästi erakordset.
See, kuidas laulja improviseeris ja oma häält kasutas oli lausa müstiline. Olen näinud erinevaid tippe, kes on hästi raamides ja tundub, et nende kontserdid on kõik paigas ja ei toimu sellist improvisatsiooni, aga siin oli kuulda, et laulja improviseeris oma häälega nii omapäraselt toredasti, et praegu valdab mind tavapäratu emotsioon.

Maian Kärmas, muusik ja ajakirjanik:
Tahaksin sama ilusti ja täpselt ütleda, kui tema laulis ja esitas. Pärast sellist kontserti ei tahagi teisele kontserdile minna, tahan selle praeguse kontserdi endaga kaasa võtta ja natukene elada selles mahlas. Sellepärast läheb ka minu Georg Duke’i kontsert lörri.
Mulle väga-väga imponeerib see, kui inimene oskab niimodi vaikselt laulda, et ta paneb teised ennast kuulama. Ja sa tead, et tal on kõik see hääle diapasoon, jõud, käredus ja kõik vajalik olemas, aga ta suudab heas mõttes sinuga mängida ja manipuleerida just selle õrna häälematerjaliga ning soojusega. Et just kahekesti suudetakse hoida tähelepanu, see on alati üks väga meisterlik ja suurepärane oskus! Täiesti uskumatult kihvt!
Mulle tegelikult šansoonid ei meeldi, seetõttu on juba väga suur saavutus, kui keegi esitab mingit šansooni sellises võtmes, et see mulle meeldib. Tal on niivõrd hea diktsioon. Seda šansooni ei tundnud, aga olles prantsuse keelt õppinud, sain ta igast sõnast aru. See oli niivõrd tugev kaebelaul, niivõrd hästi välja toodud tekst ning esitatud kuidagi sellise õrna, jõulise ja halisevana: „Ma võin olla kasvõi sinu vari, sinu käte vari, sinu koera vari…“.
Kõik oli nii ilusti välja mängitud, et õnneks ta mind selles suhtes ei raputanud. Ma küll pole nüüd niivõrd inspireeritud ning torman kohe koju ja hakkan harjutama, vaid pigem jäi hinge selline hea eeterlik, eluterve enesetunne, et sinus on see kõik olemas, mida sa võiksid väljendada endas, ning sinu hääles on hoopis palju rohkem piirialasid, kui sa võib-olla enne arvasid teadvat. Oli hästi eluterve ja mõneti rahustav õppematerjal.

Volli, 26, tudeng:
Väga vahva! Mulle meeldis Ulf Wakeniuse nokamüts.

Maarja, 20, jurist:
Kasutaks ainult ülivõrdeid! Väga intiimne esitus ja samas väga võimas.

Laur, 66, insener:
Väga tore kontsert, lauljanna oli nii särav ja vahetu. Nii toredaid kontserte kahjuks liiga palju ei ole.

Loe lisaks:
Kontserdiülevaade Ivo Heinloo sulest
Kontserdi fotogalerii

29. aprill Vene Kultuurikeskuses
Youn Sun Nah – vokaal
Ulf Wakenius – kitarr