Joe Lovano kava jättis mänguruumi ka meie muusikutele

20. oktoober 2006

Joe Lovano ühiskontsert meie muusikutega jääb tänavuse aasta Eesti jazzielus kindlasti üheks kõrghetkeks, arvab Rivo Randver.

Maailma üks tunnustatumaid tenorsaksofoniste Joe Lovano käis Tallinnas. 17. oktoobril andis legendaarne saksofonist koos abikaasast lauljatari, soprani Judy Silvanoga kontserdi Vene Kultuurikeskuses.

Kontsert oli ühtlasi kulminatsioon Joe Lovano ja Judy Silvano viibimisele Tallinnas. Paari siin oldud päeva jooksul viisid lauljatar ja saksofoniäss läbi mitu workshopi, kus tegid kaasa nii noored muusikud Eestist kui ka Lätist. Lisaks toimus esmaspäeval, 16. oktoobril Tallinna Jazziklubis ka erakordne jämm, kus Lovano musitseeris siinsete muusikutega.

Vene Kultuurikeskuses toimunud kontserti vahendab Rivo Randver.

Blue Note`i artist Joe Lovano on kindlasti üks võimsamaid jazzsaksofoniste, kes Jazzkaare organiseerimisel üles astunud. Kõik jazzmuusikud teavad teda, maailma suurimad jazzmuusikud on temaga ühel laval olnud. Paljud on temaga ka lindistanud. Lovano enda salvestiste kogu on ilmselt suurem kui keskmise inimese kodune plaadikogu. Ainuüksi Blue Note´i nime all on ta salvestanud kahekümmend sooloplaati. Kes ei ole uurinud, minge käige korraks Lovano kodulehel, sealt saab rohkem aimu saksofonisti aktiivsusest ja tähtsusest maailma jazzmuusikas.

Kontsert Vene Kultuurikeskuses algas Lovano saksofonisoologa ning ükshaaval ilmusid saksofonisti järel lavale ka kaasmuusikud kuni kogu bänd oli koos. Löökpillidel tegi projektis kaasa Brian Melvin, kontrabassil Peter Barshay ja Eesti muusikutest mängisid kontserdil kitarrist Jaak Sooäär ja klahvpillidel Jürmo Eespere. Judy Silvanol oli ansamblis rohkem meloodiainstrumendi kui laulja roll ning sageli laskusid sopran Silvano ja tenor Lovano pikkadesse dialoogidesse. Sõnu kasutas lauljatar tõesti minimaalselt ja see oli päris ilus.

Kontsert Vene Kultuurikeskuses kestis ligi 2 tundi. Seda oli päris palju kui arvestada, et muusika oli tõsine ja suhteliselt raske. Vana kooli jazzi oli vähe, kui just välja arvata Joe Lovano saksofoni sahisev toon ja Silvano hääletämber.

Enamasti mängiti repertuaari Lovano enda ning Silvano loomingust. Palju jäeti ruumi pikkadeks soolodeks. Sageli ülejäänud ansambel improvisatsioonide ajal vaikis. Väga ootustepäraselt mainis Lovano kontserdil ära ka John Coltrane`i ja austusavalduseks ning suurmeistri mälestuseks mängis Joe Lovano koos ansambliga Coltrane`i loo „Supreme Being”.

Projektis kaasa teinud eesti muusikud Jaak Sooäär ja Jürmo Eespere olid tõesti väga tasemel. Lovano ka kiitis kitarristi ning klahvpillimängijat korduvalt ning andis neile suhteliselt palju ruumi soleerimiseks. Eriti paistis silma ansamblist just Jaak Sooäär ning publik reageeris tema mängule ka väga heakskiitvalt.

Kontsert lõppes suhteliselt üllatavalt. Joe Lovano pani hetkeks kõrvale saksofoni ning istus Brian Melvini asemel ise trummikomplekti taha. Seda küll vaid mõneks minutiks ning vahetas trummis peagi uuesti saksofoni vastu. Löökpillidel oli ta väga hea, aga saksofonil siiski üks parimaid maailmas.

Kontsert oli väga kõrgetasemeline ning meeldejääv. Joe Lovano sarnaseid muusikuid ei ole väga palju Eestis käinud ja seda rohkem ta rõõmu valmistas.