JOE ZAWINUL mängib taevases orkestris

17. september 2007

Anne Erm meenutab äsja manala teele läinud Joe Zawinuli, kes ka Tallinnas korduvalt esinenud.

11. septembri hommikul lahkus taevastele radadele musitseerima maailmamuusika ja jazzi suurkuju Joe Zawinul, kes esines oma ansambliga Eestis kolm korda.

Anne Erm meenutab maestrot ning kohtumisi temaga.

Anne Erm Joe Zawinulist Õhtujazzi saates

Austrias sündinud saksa-tshehhi-ungari-mustlasverd muusik valis endale elukohaks maailmaküla, kus ta suhtles inimestega oma maailmamuusika keeles. Ta uskus, et muusika on inimesi ühendav jõud. Ja tõesti, tema muusika soojendas südameid kõikjal kus ta esines, olgu siis Weather Reporti või oma Syndicate’iga.

Zawinul oli pärit vaesest perest. Ta kaksikvend suri nelja aastaselt. Muusika astus Joe ellu väga vara. Kuueselt esines ta juba akordionistina ja polnud kahtlust, et tegu on erakordselt andeka ja musikaalse lapsega. Õpinguid jätkas ta Viini konservatooriumis. Jazzist huvitus ta varases teismeliseeas.

Joe lemmikuteks olid pianistidest George Shearing ja Erroll Garner. Kui jazzi abc oli omandatud, hakkas Joe tuuritama austria saksofonisti Hans Kolleriga, peagi moodustas ta oma trio, millega esines Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal Euroopas. Ta sõpraderingi kuulus mainekas austira klassikaline pianist Friedrich Gulda, kes muide on komponeerinud ka mõned jazzipalad.

Berkleest esimese hitini
1959. aastal sai Zawinul stipendiumi ja siirdus USA-sse, Berklee kolledźisse õppima. Hiljem sai temast sama õppeasutuse audoktor. Bostonist avastas ta trompetist Maynard Fergusson, kelle ansambliga esines ta lühikest aega, edasi kutsuti ta Dinah Washingtoni saateansamblisse ja sealt omakorda saksofonist Cannonball Adderley gruppi, kuhu Joe Zawinul jäi peatuma tervelt üheksaks aastaks.

Zawinul aitas Adderlyl kujundada ansambli värsket kõlapilti. Siin sündis ka esimene hittlugu Mercy, Mercy, Mercy, mis on teetähis oma kõla otsinguil. Kuuekümnendate keskel, mil Zawinul oli Adderly juures, sai ta ta heaks sõbraks Herbie Hancockiga. Neil oli paljugi ühist muusikalistes tõekspidamistes, väärtushinnangutes, huvis uute elektrooniliste instrumentide võimaluste vastu.

Ka Miles Davis märkas Zawinuli talenti, kuid esimese pakkumise liituda Davise grupiga lükkas Joe tagasi põhjendusega, et ta pole selleks veel küps. 60ndate lõpul ühines Zawinul siiski Miles Davise grupiga, kus osales jazzmuusika edasist kulgu muutnud albumite salvestusel. 1969. aastal kirjutas ta albumi «In A Silent Way» nimiloo, samuti osales ta klahvpillimängija ja komponistina albumil «Bitches Brew». Just see plaat ehitas kriitikute väitel taas silla jazzmuusika ja publiku vahele.

Weatrher Report avas uue ajastu jazzis
1970. aastal moodustas Zawinul koos sõpradega ansambli Weather Report, mille asutajaliikmeiks olid tema kõrval saksofonist Wayne Shorter, bassist Miroslav Vitous, löökpillimängija Airto Moreira, trummar Alfons Mouzon. Zawinul, Shorter ja Moreira olid kohtunud juba Davise elektrilises bändis. Nagu Davise ansamblitest, käis ka Zawinuli ilmateate bändist läbi palju eredaid isiksusi – basskitarrist Jaco Pastorius, löökpillimängijad Alex Acuna, Manolo Badrena, Don Alias jt.

Tollal salvestati plaadid Black Market Adderly mälestuseks ja Heavy Weather (1977). Viimaselt on pärit ka Zawinuli superhitt Birdland, mis eriti tuntuks on saanud Manhattan Transferi tõlgitsuses. Birdland on andnud nime mitmele jazziklubile, sh ka Zawinuli enda paari aasta eest Viinis avatud klubile.

Järgmisene plaat Mr. Gone, kus lõi kaasa juba nooruke trummar Peter Erskine, on nime andnud vähemalt ühele inglise funkansamblile. 1982ndal võttis Pastoriuse positsiooni üle 19-aastane bassist Victor Bailey, trumme tuli mängima Omar Hakim. Selle koosseisu parim plaat on Procession.

Kokku andis Weather Report välja 17 albumit, ning pälvis 1979. aastal ka Grammy. Weather Report oli tugevate isiksuste ansambel, kus muusikat kirjutasid mitmedki grupi liikmed, kuid juhtpositsioon oli 70ndate keskpaigast kindlalt Zawinuli käes. Paljud väga head muusikud said Weather Reportis veel paremaks. Gruppi peetakse jazzi, rocki ja etno sulami loomisel kõige olulisemaks ansambliks.

Zawinul oli andekas süntesaatorite kasutaja, nende kõlavõimaluste avastaja. Ka tõi ta elektriklaverid Wurlitzer ja Fender Rhodes püsivalt jazzilavadele. Nende pillide populaarsuses on Zawinulil kindlasti suured teened.

Maestro Zawinul ise on arvanud, et keegi ei suuda Weather Reporti muusikat mängida nii nagu seda tegi originaalkoosseis, enda kohta mainis ta tagasihoidlikult, et tolle grupi aegadest küpsuseni jäi veel omajagu maad minna.

Weather Reporti viimane plaat ilmus 1985. aastal. Sellele järgnes 1986. Zawinuli sooloalbum Dialects.

Pärast väikest vaheaega – aastal 1987 sündis uus koosseis Joe Zawinul Syndicate, kus mängisid mitmed Weather Reporti karastusega muusikud nagu Manolo Badrena, Alex Acuna jt. Acuna on iseloomustanud Zawinuli kui väga otsekohest, kindlate tõekspidamistega meest, kelle uueotsingud ei kestsid tema tee lõpuni.

Zawinuli elektrooniliste klahvpillide kõlad saavutasid täiuse just sündikaadi aegadel. Syndicate ja süntesaator on sarnaste sõnatüvedega ja ilmselt rõhutab nii koostöö kui süntesaatorikõla olulisust ansamblis. Elektrilisi klahvpille ei mängi keegi teine nii fantaasiaküllaselt kui Zawinul. Joe Zawinuli sündikaatansambel tiirutas väsimatult mööda maailma, kogus aina uusi sõpru ja ilmus hulk heliplaate nii kontsertidelt kui stuudiotest, tihti oli helirežissööriks Zawinuli poeg Ivan.

Zawinul Syndicate andis võimalusi noortele
Nagu Weather Report, nii muutas ka Sündikaadi koosseis sageli. Zawinul ei valinud muusikuid rahvuse või nahavärvi järgi. Talle olid alati olulised isiksused – head muusikud. Aafrika muusikutest tõid oma erilise interpretatsiooni ansamblisse Richard Bona, Salif Keita, Etienne Mbappe, Karim Ziad, Paco Sery, Sabine Kabongo jt.

Kui Joe Zawinul käis esimest korda Jazzkaarel esinemas, siis kuulusid ansambli ridadesse bassil Gerald Veasley, kitarril Amit Chaterjee, löökpillidel Arto Tuncboyaci, trummidel Ronnie Burrage.

Zawinuli leidmine festivali jaoks oli tore juhuste kokkulangemine. Filharmoonia Kammerkoori laulja Erki Targo oli nende välistruneel hotelli fuajees sattunud jutule Zawinuli Euroopa agendi Peter Basleriga ja andis need kontaktid edasi Jazzkaarele. Nii saigi 1994. aasta festivali peaesinejaks Zawinul Syndicate.

Kuigi Zawinul rõhutab, et ta pole sündikaadi muusikas kasutanud rahvamuusikat, kõik mis kõlab, on ta enda loodu, lisab globaalkõla muusikute individuaalsus, eri aafrika keeltes laulmine, lugude sisu. Viited plaadikavade pealkirjades nagu Lõuna Aafrika, Patrioodid, Carnavalito, Black Water jt. vihjavad sellele, et Joe Zawinul elas sügavalt kaasa maailmasündmustele. Minu inimesed – nii võtab Zawinul kokku oma suhtumise globaalkülla plaadil, mis ilmus 1998. aastal ja kus teevad kaasa paarkümmend eri maade mainekat muusikut türklasest Burhan Öcalist Altai kurgulaulu viljeleva rahvalauliku Bolatini, Bonast ja Keitast rääkimata.

Teist korda käis Zawinul oma poistega Jazzkaarel 1999. aastal. Siis kuulusid koosseisu bassil Victor Bailey, löökpillidel Manolo Badrena, kitarril Gary Poulson ja trummidel Alžeeriast pärit Karim Ziad. Seekordselt kontserdilt jäi paljudele meelde, kuidas Zawinul laval improviseerides kiitis Tallinna, Eestit ja isegi toiduelamusi Olde Hansa restoranist.

2002 aasta stuudioalbum Faces and Places on ühtlaselt kandva käekirjaga nagu My People‘gi. Viimasteks jäid Midnight Jam 2005 ja Brown Street 2007. Muusikute seltskonnas teevad plaadil Faces and Places kaasa Etienne Mbappe bassil, Paco Sery trummidel-löökpillidel, samuti Alex Acuna ja taas on palju külalisi nagu Richard Bona, portugali lauljatar Maria Joao jt.

Tänavu suvel täitus 20 aastat Joe Zawinul Syndicate’i tegevuse algusest.

Sündikaadi muusikaline suunitlus on püsinud läbi aastate sellisena, nagu Joe Zawinul on seda suunanud. Meistri käekiri on alati selgelt tuntav, kuid mõndagi on ta ammutanud erinevate rahvaste kultuuridest, sulatades neid tänasesse helimaailma.

Neli aastakümmet figureeris Joe Zawinuli nimi küsitlustes ja pingerivides, mida maailma jazzikriitikute eliit igal aastal koostab. Kolmkümmend korda oli ta Down Beat’i kriitikute arvates parim elektriliste klahvpillide mängija, väga kõrgelt hinnati ka tema ansambleid.

Kordumatu ja mitmekesine muusik
Zawinuli kontserdid olid alati erilised ja kordumatud. Zawinuli keerukas üliväle rütmika arenes tema sõrmede all mängleva kergusega. Alati oli muusikas piisavalt improvisatsioonilist vabadust tema ansambli silmapaistvatele muusikutele.

Lisaks arvukatele jazzi- ja fusionkompositsioonidele kirjutas Zawinul ka sümfoonia Stories of the Danube. Seda teost oli võimalik huvilistel mõne aasta eest kuulata Riias Läti sümfooniaorkestri ja maestro esituses. Oma muusikalise mälestusmärgi holokausti ohvritele püstitas ta teosega Mauthausen (2000).

Õnnelikud olid need muusikasõbrad, kes kuulsid Zawinuli läinud aastal Tallinnas Rock Cafés või said osa tema 6 nädalasest suvisest juubeliturneest Euroopas. Juuni lõpus mängis ta Austrias oma klubis Birdland. 27, juunil läks manala teele tema kallis kaasa Maxine, kellega ta oli koos elanud 40 aastat. Neil on kolm poega Anthony, Erich ja Ivan. Kuigi Zawinul elas Californias Malibus, oli ta alati uhke selle üle, et on austerlane. Austria nimetas ta ka 17 Aafrika riigi hea tahte saadikuks.

Zawinuli viimane kontsert toimus Austrias, Güssingis. Ta suri Viini haiglas 11. septembril ja tema viimne puhkepaik on Viinis.