Joëlle Léandre ja Jean-Luc Capozzo nüüdisjazz Kunstihoones

12. november 2005

Sügisjazzi raames esinenud Prantsuse duo Joëlle Léandre ja Jean-Luc Capozzo avangardetenduses sütitasid publiku nii meisterlik pillimäng kui ka erakordne loomingulisus.

Prantsuse duo avangardetenduses sütitasid publiku nii meisterlik pillimäng kui ka erakordne loomingulisus, kirjutab Georg Brinkmann Jazzkaare veebitoimetusest.

9. novembril Tallinna Kunstihoone saalis esinesid Euroopa improvisatiivse jazzi juhtfiguure, kontrabassivirtuoos Joëlle Léandre ning märkimisväärsete võimetega trompetist Jean-Luc Capozzo. Raamidest vabastatud muusika ning esinejate erakordne artistlikkus tõid kuulajateni pigem performance’i kui kontserdi.

Léandre, kelle vaimseks isaks moodsa klassika suurkuju John Cage, avardas nägemust oma muusikainstrumendi helimaailmast, kasutades efektselt lugematu arvu erinevaid tehnikaid. Üheskoos Capozzo lennukate soolodega moodustus kahekõne, mida kord juhtisid kontrabassil artikuleeritud fraasid, teisalt trompeti kõrged huiked.
Muusikud olid kohati ka justkui sõltumatud oma pillidest, väljendades end loomulikus keeles ning lisades rõhutava teatraalsuse. Kunstiline mitmekülgsus oleks vahest ehk lubanud neil ka hüljata oma instrumendid ning edastada oma lugu tantsu või näidendina.

Joëlle Léandre ning Jean-Luc Capozzo etteastet piirab tõenäoliselt kunst ise, mida tajus ka Kunstihoone kuulajaskond, kelle tormiline aplaus ning ovatsioonid olid märgiks ootuste ületamisest. Vormide ületamine ning seeläbi puhta väljenduse otsimine ehk ongi sihiks ülendavatele maailmamuusikutele.

Publiku arvamusi kogusid Helen Oja ja Georg Brinkmann:
René:”Kontsert meeldis väga. Suurepärane oli nende omavaheline suhtlus, tekkis hea dialoog.”

Junko Yanagida:”Olin algul pisut üllatunud, kuna esimese pala ajal nad murdsid tihti ühest registrist teise, ent järgnevatest avastasin tõepoolest väga ilusa harmoonia. Ma ei leia, et nende muusika oleks olnud liiga kurvameelne, pealegi enamus nüüdismuusikast on pisut rusutud. Kõik ju naersid – nii publik kui esinejad, rõõm paistis pigem viimaste sisemusest.”

Luise, gümnaasiumiõpilane:”Täitsa omamoodi kontserdielamus mulle ausalt öeldes. Esmalt mainin kohe saladuse. Kuna istusin üsna tagumistes ridades, siis jälgisin kogu esinemist pea kuklas klaaslae peegeldusest. Oma mäletamist mööda ei ole ükski kontsert niimoodi veel kaela valutama pannud.
Aga nüüd siis asjast – kontrabass ühendas endas kõike! Niivõrd sürreaalne ja nii paljusid rolle täitev! Hästi ootamatult tulid pillimuusikale ka need häälega edasiantavad “lisad” (naerab). Ja ogem ausad, ega ka Capazzo oma ilmekusega kaaslasele alla ei jäänud, tegi kohati olukorra ikka üpris koomiliseks! Tuju on kontserdist kohe mõnus!”

Mariann Vendt, abiturient:”Mulle meeldis. See oli julge lähenemine asjale. Ja mitte niisama mingi tilu-lilu, vaid oli emotsioone ka mängu pandud!”

Bianka, EKA kunstiteaduse tudeng:”Tahtsin tegelikult kogu seda üritust ise filmima tulla ühe saate tarvis, mis veel eetris ei ole. Aga nagu näha, siis praeguseks olen ma siin ikkagi kaamerata. Kontsert meeldis küll, aga ma üht-teist teadsin juba, mida ette aimata, teadsin, mis siin täna tulemas. Äge oli sellegipoolest ikka kõik! Esmaspäeval käisin ka Kimmo Pohjaneni kuulamas, see raputas tõeliselt läbi ja nii sügav jälg veel sellest praegugi.”

Laura Prantsuse kultuurikeskusest ja Pent Talvet, disainitudeng:”Põnev! Tõeliselt huvitav ja suupepärane eksperimenteerimine! See esinemine näitas selgelt, mida kõike kontrabassiga tegelikult teha suudab. Väga hea tõepoolest. Kohati aga tundus, et see, mis Joelle Leandre oma häälega kaasa tegi, muutus pisut liiga forsseerituks.”

Timo, tudeng:”Kontrabassi kohta väga väga kõva! Live’s polegi juhtunud niimoodi nägema seesugust kontrabassimängu veel. Kõiksuguste hääleviguritega, erinevate tehnikate ja improvisatsioonidega tuli välja midagi sellist, mis on elektroonilise muusikaga. Kuulad, vaatad ja imestad, et juhet ei olegi pillidel taga!”