Joey Calderazzo suhtleb läbi muusika

22. jaanuar 2006

Jazzkaare 2006 talvise hooaja avas soolokontserdiga USA jazzpianist Joey Calderazzo, keda teatakse eelkõige Michael Breckeri ja Branford Marsalise saateansamblist.

Jazzkaare 2006. aasta esimene talvekontsert toimus “Estonia” kontserdisaalis, kus esines USA tipp-pianist Joey Calderazzo, kes juba paarkümmend aastat mänginud Michael Breckeri, hiljem ka Branford Marsalise bändide koosseisus.

Kontserdimuljeid vahendab Mari Hiiemäe.

Publikut võlus artisti pingevaba lavakäitumine, muretu suhtlemine publikuga ning loomulikult Calderazzo pühendumine muusikale. Avasõnades vabandas muusik oma ingliskeelset pöördumist publiku poole, avaldades samas lootust, et muusika kaudu saadakse ikka üksteisest aru. “Kui te ehk ei saa mu jutust aru, siis mõistate paremini seda…” tegi Calderazzo tähendusliku viipe klaveri suunas.

Näha oli, et muusikas tundis mees ennast mugavalt omas elemendis. Kuid hoolimata Euroopa lavadel tuuritamisega omandatud maneeridest polnud esineja jaoks mitte publik põhjus enda hästi tundmiseks, vaid muusika. Klaveri taha istudes ilmutas ennast Calderazzo pühendunud pool, klaverisse suhtus ta nagu sõpra, kelle peale saab loota. Muusikasse süvenemisele viitas ka muusiku vaikne ümisemine, mis ei tarvitsenud esitatava looga eriti haakuda ega meloodiliselt sobidagi.

Soojalt mõjus Calderzzo hoolitsus selle eest, et publik tema muusikast optimaalse elamuse saaks. Olulisel kohal oli publikuga suhtlemine palade vahel, et välja selgitada keskmisi ootusi, mis kontserdile pandud. Calderazzo eeldas, et huvitavam on kuulata lugusid, mis on kuskilt juba kõrva jäänud. “Mida te kuulata tahate? Mida te teate?,” uuris ta korduvalt. “Ma parema meelega mängin lugusid, mida te teate, mis on teile tuttavad.”

Loomulikult mängiti tuttavad lood omanäoliseks ja uueks ning korduvad vihjed põhiteemale tekitasid muhedaid assotsiatsioone.

Tehniline pool näis pianistil olevat täiesti muretu, teema käsitluseks oli vaja vaid ideevälgatust, mille ümber sündivat pala ehitama hakata. Avahelid Beatles´i “Let it be´ist” modelleeriti peale naeruturtsatust juba jazziks ning avati tee uute teemade juurde. Publiku soovil järgnesid omanäoliseks lõigatud-kleebitud “Girl from Ipanema” ja Chaplini “Smile” väga pitsilises laiendustega vormis. Scott Joplini “Entertainment´i” mängimise õnge Calderazzo siiski ei läinud, klimberdas palast kiire fraasi ning väitis, et ta seda lugu küll ei tea.

Calderazzo tundus muusikuna olevat mõtlik ja kuulav. Esinemiskavasse põimiti küll tigedat klimberdamist ja efekte, kuid ikka pöörduti tagasi lihtsa truu meloodia juurde. Pianist heegeldas helikäikude silmuseid selge nägemusega sellest, mida ta tegelikult mängida tahtis. Järjekorras teine, omakirjutatud, Itaalia reisi muljetest sündinud lugu andis aimu Calderazzost kui impressioonikunstnikust. Kaunis pala mahtus lahedasti inimese taluvuspiiridesse, mingeid eriekstreemsusi ei kasutatud.

Õrnad, romantilised helid mõjusid lõõgastavalt neile, kes lõõgastuda tahtsid. Otsingud põhiteema sees ei kandunud mõistmisvõimest väljapoole, kuid muusikas oli tunda hinge ja armastust.

Kontsert jätkus hoogsamalt ja jazzimalt, mingi melanhoolne ja tõsine noot säilis ometi. Üksi tervet kontserti täita on suur vastutus, kui põnevuse kütmiseks pole võtta erinevaid pille ega soolosid. Varieerumine Calderazzo kontserdi sees toimus helitugevuse ja rütmide vaheldumisega, samuti publikule tuttava põhiteema kildude lugude sisse põimimisega. Polnud võimatu ka alustatud loo muutumine mõneks teiseks, mis esitajale parasjagu meelde tuli või rohkem meeldis.

Pärast hooaja- ja aastavahetuse pausi esimene Jazzkaare kontsert mõjus värskelt ja maitsekalt. Pisut puhkust saanud kõrv nautis USA pianisti käekirja nii varemkuuldud kui senikuulmatute lugude tõlgendamisel.