Johansonid laulsid tillukesed rõõmud kuulaja südamesse

10. detsember 2006

Johansonide muusika on korraga nii tuttav kui võõras, nii ootuspärane kui ka ootamatu, meenutab Jane Põvvat Vastseliinas toimunud kontserti.

8. detsembri õhtul esitlesid Johanson ja vennad Vastseliina rahvamajas oma plaati “Päevakera”. Kontserti vahendab Jane Põvvat.

Pisikese Vastseliina jaoks pisut liiga uhke mulje jättev valgete sammastega rahvamaja seisab aupaklikult tee ääres, meenutades hetkeks Estonia kontserdimaja väikest õde. Maja läheduses puuduvad kontserdipaikadele omased puupüsti täis parklad. Ruumides põlevad tuled, aga ühtegi inimest pole näha. Kahe kõrge valge ukse ees seisab mustas ülikonnas piletikontrollija, piletimüüja-tädi naeratab sõbralikult ja soovib ilusat kontserdielamust.

Saalis on õhkkond hästi pidulik, isegi võiks öelda, et tänu suursugusele ruumile natuke aristokraatlik. Püüan oma teksades nende pidulike ja läikivate kostüümide vahel mitte väga tähelepanu tõmmata ja otsin kiiresti sobiva koha. Alguseni on veel aega. Kontserdikülastajad minu ümber vestlevad igapäevastest asjadest. Umbes viiekümnepealise publiku hulgas on nii kella jälgivaid rangeilmelisi vanemaid inimesi kui ka nooremaid, kes heidavad vargsi pilke lava poole, ise samal ajal üksteise käsi tähendusrikkalt hoides. On tunda üldist ootusärevust ja põnevil olekut.

Kuuseroheliste kardinatega ääristatud lava publikupoolsele äärele on kõrvuti seatud neli tooli. Lava valgustavad mõlemalt poolt väikesed prožektorid, mis tekitavad vanade Vene multifilmide kollakaid värvitoone ja ka esinejad paistavad pigem olevat joonistatud. Arusaamatuks jääb vaid, kas see on taotluslik või paistab see nii vaid minule.

Olles ise senimaani Johansone vaid plaadilt kuulanud, ei oska ma ka kontserdist midagi väga oodata, kuid selgus saabub peagi. Kui esinejad on end lavale külg-külje kõrval istuma seadnud, alustab Kärt Johanson maheda häälega, lõhkudes juba esimeste nootidega saalis valitsenud pidulikkuse.

Selle tunni aja jooksul jäi mulje, et muusikud soovivad publikule olla silmadeks ja kõrvadeks. Panna meid vaatama nendesse kohtadesse, kuhu me ise tavaliselt ei vaata ja kuulama seda, mida me ise ei oska tähele panna. Näidata meile halval ajal tükikest helesinist taevast, kevadel rõõsalt ringi sibavaid putukaid, kuulata laste naeru ja tunda ema valmistatud toidu lõhna. Taolistest tillukestest rõõmudest koosnevaid lugusid kuulates jõuab muusika esineja südamest otse kuulaja südamesse.

Naturaalsete pillide loomulik kõla ja omavahel suurepäraselt sobivate häälte mahe sulam rõhutavad veelgi seda, mida nad tulid meile ütlema. Johansonide muusika on korraga nii tuttav kui võõras, nii ootuspärane kui ka ootamatu. Isegi esinejate meenutused möödunud aegadest ei juhi miskipärast tähelepanu nende loomingult eemale. Nende kummaline muusikaline sulam sisaldab muu hulgas erinevate maade etnomuusikat, eesti rahvamuusikast tuttavaid kordusi ja Contrale omaseid sõnaväänamismängulisi tekste. Kõik see kokku on omamoodi muusikateraapia, mis paneb meid mõtlema uute asjade peale ja viib meid mõneks ajaks eemale hallist argipäevast.

Kahjuks saavad ka kõige ilusamad ja huvitavamad muinasjutud ikka lõpuks otsa ja pärast tugevat aplausi ja paari lisalugu lõppeb kontsert ning nelik lahkub lavalt. Publiku näol on märgata rahulolu, õnne ja nii mõnigi ostab kaasa plaadi, et kodus selle teraapiaga jätkata.