John Scofield gruuvib suisa häbitult ja lustiga

20. märts 2004

See on muusika, mida mängides ta ennast kõige paremini tunneb; muusika, mis talle noorukiea rütmibluusiaastatest peale kõige lähedasem tundub – tantsumuusika.

Kitarriässa kontsert Jazzkaarel tõotab tulla… liigutav – füüsilises mõttes liigutav, nendib Tõnis Leemets.

John Scofield on tänavuse Jazzkaare instrumentalistidest kindlasti legendaarseim. Džässimaailmas on ta juba ammu lihtsalt ‘Sco’ (nagu näiteks John Coltrane oli lihtsalt ‘Trane’) ja kergem oleks üles lugeda neid džässikuulsusi, kellega ta mänginud ei ole, kui neid, kellega ta mänginud on.
Paar viimast aastakümmet on ta olnud üks “kolmest suurest” džässkitarristist Bill Friselli ja Pat Metheny kõrval; suurimate džässi- ja kitarriajakirjade kriitikud ja lugejad on teda loendamatuil aastatel parimaks valinud.
Ja tundub, et hoog ei rauge – viimaste aastate funk-kvartetis mängib 53-aastane Sco koos endast kõvasti nooremate kuttidega muusikat, mis on täiesti kõrvakuuldavalt 21. sajandi džäss.

Scofield kuulas noorukina rocki ja rütmibluusi sama palju kui džässigi. Aastal 1970 astus ta noodikirjast ja muusikateooriast tuhkagi teadmata Berklee muusikakolledžisse, kus tema õpetajaks sai Mick Goodrick (kes koolitas muide ka Pat Methenyt).
Oma suurimaks eeskujuks džässkitarristide seas peab ta aga tänini Jim Halli. Juba kooliajal õnnestus tal mängida näiteks koos Gerry Mulligani ja Chet Bakeriga; pärast kooli lõpetamist – 70ndate keskel, džässroki hiilgeajal – tegi ta ta aastaid koostööd Billy Cobhami ja George Duke’iga.
Pärast seda tulid mitmed projektid, millest Sco ise tõstab esile koostööd Gary Burtoni ja Steve Swallow’ga. Meeldejäävalt on ta kirjeldanud ka saatuslikku õhtut, kui ta laval mängides märkas, et saalist, samba tagant, jälgib teda ainiti keegi ülestõstetud krae ja suurte päikeseprillidega tundmatu.
Pärast kontserti osutus tundmatu Miles Daviseks, kes kutsus Sco oma ansamblisse, kus ta veetis aastad 1982-85, mängides kaasa Davise plaatidel “Star People”, “Decoy” ja “Under Arrest”.
80ndate lõpust tänaseni on koostööpojektid aina avardunud – lisaks teistele tähtedele on ta mänginud ka oma “konkurentide” Friselli ja Methenyga; briti helilooja Mark-Anthony Turnage lasi tal soleerida oma raskepärases oopuses “Blood On The Floor” … ja süvenes seda tehes Scofieldi muusikasse niivõrd, et arranžeeris hulga tema lugusid sümfooniaorkestrile – tulemuseks projekt nimega “Scorched”.
Samal ajal on Scofield kogu aeg juhtinud ka omanimelist ansamblit, mille koosseis küll pidevalt muutub, kuid mis on ikka ja alati funky.

Tugevad funk’i, souli ja bluusi mõjud eristavadki Scofieldi teistest praegustest džässkitarrikangelastest. Tema paljukiidetud isikupärane toon, mis võimaldab juba pärast paari takti mõista, et mängib Sco (või äärmisel juhul mõni tema jäljendaja) on elav, pisut higine ja räme; ta venitab mõnuga “siniseid” noote ja gruuvib häbitult. Ja tema bändi viimane koosseis, kaks plaati (“überjam” ja “Up All Night”) lindistanud kvartett, kellega ta ka Jazzkaarel lavale astub, on rütmikam kui ükski varasem. John Scofieldi toetavad:
Avi Bortnick, kes annab sõnale “rütmikitarrist” uue tähenduse – veatu rütmitajuga mees kamandab peale kitarri ka sämplerit. Peaaegu esoteerilised teadmised akustikast ja live-elektroonikast on tema puhul ühinenud erakordselt täpsete kätega, mis võimaldavad juudi päritolu ameeriklasel vajaduse korral mängida ka näiteks … nigeeria tantsumuusika ansamblis.
Adam Deitch, kahe trummari peres üles kasvanud hip-hop-entusiast, kes trummeldamisest vabal ajal on produtseerinud näiteks selliste artistide nagu Soulive ja Mechelle N’degeocello muusikat.
Mark Kelly, viimaste aastate leid, peaaegu otse Berklee kolledžist ansamblisse tõmmatud bassimängija.
Džässipuristidele, kes on süüdistanud bändi… väheses džässilikkuses, vastab Scofield, et loomulikult pole tegemist klassikalise džässiga. Aga see on muusika, mida mängides ta ennast kõige paremini tunneb; muusika, mis talle noorukiea rütmibluusiaastatest peale kõige lähedasem tundub – tantsumuusika, mida esitavad suurepärased džässmuusikud. Kontsert Jazzkaarel tõotab tulla … liigutav. Füüsilises mõttes.