Kontserdikaja: John Scofield: “Teen kogu aeg vigu. See on hea.”

30. november 2003

Jazzkitarri kuninga John Scofiledi meelest ei ole taunimisväärne, kui mängides tekib nö vigu ehk midagi sellist, mida polnud plaanis. “Jazzis tuleb vigu teha. Tihti võib vaid väike ootamatu nüanss ühel muusikult viia kogu loo uude suunda. Tänu vigadele sünnibki uus ja huvitav muusika. Mina mängin vist paremini siis, kui riskin,” rääkis Scofield laupäeva hommikul G. Otsa muusikakoolis workshopile kogunenud muusikaõppuritele. Ta tunnistas, et teeb vigu kogu aeg, igas loos.
“Püüa tajuda hetke, viibida hetkes. Ära ürita juhtida show´d, tegelda iseendaga. Lihtsalt lõõgastu ja lase asjadel kulgeda,” soovitas kitarrivirtuoos enam kui 30aastasele professionaalse jazzmuusiku kogemusele toetudes.

John Scofieldi workshop möödus Otsa kooli aulas sundimatus loomingulises ja avameelses õhkkonnas. Kahetunnist õpituba raamis muusika, enamuse ajast pühendas kitarrist küsimustele vastamisele. Scofieldi triosse kuulusid kontrabassist Mihkel Mälgand ja trummar Brian Melvin. Workshop lõppes innuka jämmiga, kus ütlesid sõna sekka ka tudengid. “Jazzi juures on hea see, et ei pea proovi tegema,” tekitas Scofield saalis naerusuise elevuse. “Kõik sõltub muusikutest, kellega koos laval oled.”

Superkitarristi käest uuriti küll mängutehnilisi, küll filosoofilisi küsimusi. Kes on eeskujud? Kas teda on vaevanud ka kitarristide tüüpilised tervisehädad? Milliseid pillikeeli ja millist häälestust eelistab? Ta vastas avameelselt, vahel kerge heatahtliku huumorivarjundiga ega häbenenud rääkida ka delikaatsetel teemadel, mida ehk tavapäraselt välditaks. “Stay clean,” ütles ta muuhulgas lõpusoovides, olles eelnevalt otsekui möödaminnes andnud hinnangu oma kunagistele harjumustele, millest on tänaseks juba 6 aastat vaba.

“Musitseerides pole vaja palju mõelda, end võrrelda, defineerida. See seab sulle kohe piirid. Lase end vabaks,” soovitas Scofield. “Interpreet on nagu muusika purskkaev,” tsiteeris ta korduvalt Sonny Rollinsi mõtet. See kirjeldab tema meelest head muusikut kõige paremini.
Kas tunnete ka lavahirmu, kuidas selle ületate, uuriti saalist. Scofield tunnistas, et puutus rambipalavikuga kokku alles 18aastaselt, kui süüvis jazzi. Teismeeas mängis ta rockbändis, mille puhul ei tulnud pelg mõttessegi. Jazziga oli teine lugu, hirmust ülesaamine võttis kaua aega. Iseasi oli üksi harjutada, hoopis teine lugu publiku ees bändiga musitseerida. Siingi pakkus kitarrist universaalse lahenduse: “Noorelt peab esinema väga palju ja väga erinevate inimestega. Jämmige! Mida rohkem mängid, seda rahulikumaks muutud. Rambipalavikust ei vabane lihtsalt tahtejõuga.”
Scofield pakkus teisegi kindla retsepti, mis teda alati aitab: “Luba teisel ideel järgneda esimesele, ära muretse, järgmine fraas on sealsamas, see on juba olemas. Ära anna hinnanguid, vaid lase järgmisel fraasil tulla. Sul on ümber bänd, nad aitavad sind. Ja sina aitad ka neid. Luba teistel end aidata, sa ei ole laval üksi.”

Inspiratsiooni ammutab Scofield eelkõige muusikast ja teistelt muusikutelt, samas siiski kõigest, mis elus ümbritseb. “Ma ei otsi inspiratsiooni, aga teadmine, et maailmas on palju head muusikat, innustab iseenesest,” kinnitab Scofield.
Kui lavakartuse vastu teadist Scofield läbiproovitud kindlat nippi, siis oma soundi kujundamisel ühest valemit tema hinnagul ei ole. “Püüame kopeerida oma eeskujusid. Samas kui olen püüdnud eeskujulikult jäljendada, ei ole ma kunagi päris seda õiget soundi saanud. Jäljendamise abil me pigem õpime alguses. Hiljem pole mõtet raisata aega kopeerimisele. Keskendu oma soundi arendamisele,” kõlab kitarristilt kindlalt. “Ole ettevaatlik asjade suhtes, mis sul kergesti õnnestuvad. Sul on neis asjus lihtsalt talenti. See on ohtlik kergema vastupanu teed minek.”

Ka küsimusele, kuidas Scofield komponeerib, ei ole 52aastasel kitarristil ühest põhimõttelist vastust. Vaid üks on kindel – igal juhul eelistab ta töötada kitarri, mitte klaveriga. “Olen proovinud igat moodi. Sõltub muusikutest, kes sellesse kaasatud on. Olen kirjutanud lood valmis, peas on selge ettekujutus kõigist partiidest. Samas mõnikord lähen proovi vaid sketšiga, mida igaüks arendab edasi. Viimane variant töötab hästi head muusikutega. Vahel improviseerime ja sellest sünnib lugu.
Püüan jääda avatuks, ehkki peas on kujutlus olemas. Vahest tuleb muuta seadet, kui see ei hakka bändis toimima. Kui keegi tahab kellelegi õpetada, kuidas on õige, siis see ei tööta.”