Joshua Redman on enda suhtes järeleandmatu ja kriitiline

04. detsember 2006

Saksofonist Joshua Redman loovutab järgmisest hooajast enda loodud ja eduka SF Jazz Collective´i kunstilise juhi koha, et keskenduda oma muusikale. Loe intervjuud saksofonistiga.

„Mängida jazzi on sama mis suuskadel mäest laskuda. On üksnes sinu valida, milliseid kurve ja pöördeid teed. Josh on väga agressiivne, metsik suusataja. Ta teele jääb ette palju hüppeid ja ta kaldub kõrvale sissesõidetud rajast. Ta on slalomisti hingega tüüp.” Nii iseloomustas USA saksofonisti Joshua Redmani pianist Johnny King aastate eest.

Mõne aasta eest New Yorgist San Franciscosse kolinud Redman on viimastel hooaegadel olnud hõivatud workshopi põhimõttel tegutseva tippmuusikutest koosneva San Francisco Jazz Collective´i töö korraldamisega. Gruppi on heldelt tunnustanud nii jazzimeedia kui asjatundjad. Samas hoolitseb Redman ka San Francisco jazzifestivali kevadhooaja muusikavaliku eest.

Kevadeks valmib maailma jazzsaksofonistide paremikku kuuluval Redmanil Nonesuchiga koostöös plaat „Back East”, milles muusik pöördub tagasi akustiliste triode juurde. Juunis-juulis 2007 võib teda tõenäoliselt kuulda Euroopa suurimatel jazzifestivalidel.

Joshua Redman külastas tänavu suvel Euroopat vaid ühel juulinädalal, olles Molde Jazzi peaesineja ning Artist in Residence. Toona leidis Redman aega rääkida oma viimase aja tegemistest ja tulevikuplaanidest jazzkaar.ee´le ning ajakirjale Muusika (ilmus detsembri numbris). Saksofonisti küsitles Madli-Liis Parts.

Osaled jazzansamblis, mille on ellu kutsunud San Francisco Jazz Festival. Väidetavalt on SF Jazz Collective sinu idee?
San Francisco Jazz Festival on aastaringselt kontserte ja jazziharidust korraldav jazziorganisatsioon, mis spondeerib SF Collective´i. Alustasin festivaliga ametlikku koostööd 2000. aastal, kui nad kutsusid mu kevadhooaja kunstiliseks juhiks. Seejärel hakkasid nad rääkima ideest luua esindusbänd. Arutasime erinevaid ideid ja ma pakkusin välja heliloojatest-instrumentalistidest koosneva workshop-ansambli. Kuna kontseptsioon oli suures osas minu loodud, soovisid nad, et juhiksin seda.

SF Jazz Collective pälvis tänavu kriitikute koostatud Down Beati edetabelis uute tulijate kategoorias esikoha. Selle mõju jazzile on võrreldud Wynton Marsalise juhitud Lincoln Centre Jazz Orchestra missiooniga. Milline on sinu kui kunstilise juhi vastutus SF Jazz Collective´is?
Vastutan selle eest, et tekitada head tingimused, mis võimaldavad meil kokku tulla, sarnaselt asju mõista ja luua kollektiivselt muusikat. SF Jazz Collective ei ole ühe-mehe-grupp. Ma ei ole ansambli liider ja see kooslus ei esitle minu visioone.
Ansambli idee on anda igale liikmele võimalikult sarnane otsutus- ja kaasarääkimise õigus ansambli saundis, suundumuses ja stiilis. Igaüks bändis on ka helilooja ja kirjutab ansamblile ühe originaalloo igal aastal. Igal hooajal valime koos ühe jazzi suurkuju, kelle loomingule hooaja pühendame. Oluline on, et kõik osaleksime igas gruppi puudutavas protsessis nii muusikaliselt kui ka otsustustasandil.
Minu ülesanne kunstilise juhina on tagada, et konsensus toimiks. Luua keskkond, et saaksime omavahel koostöös midagi väärtuslikku luua.

Kõlab tööna, mis vajab pigem klassikalisi inimeste juhtimise oskusi ja psühholoogiateadmisi kui lihtsalt muusikalise entusiasmi ülalhoidmist?
See on väga väga keeruline töö. Palju raskem kui oma bändi juhtida, kus otsustusmehhanismid on lihtsad. Ilmselt on SF Jazz Collective raskeim töö, mida olen eales teinud. Bändis on kaheksa tugevat isiksust, kellel peavad olema võrdsed võimalused muusikas kaasa rääkida. Tuleb palju vaeva näha selle nimel, et igaühe arvamus võetaks arvesse ja et kõik tunneksid end motiveerituna, muusikasse kaasatuna.
Pean alati mõtlema ja muretsema, kuidas kõik end tunnevad, kas neil on hea olla või halb olla ja kas ma üldse saan aru, kuidas nad end tunnevad hetkel. Palju lihtsam oleks, kui vaid üks inimene saaks otsustada. Pean neid hoidma tasakaalus, olema kui psühholoog.

Oled SF Jazz Collective´iga algusest peale seotud. Mida olete selle aja jooksul korda saatnud?
SF Jazz Collective algas 2003. Ei ole minul õigust otsustada selle bändi olulisuse üle. See on tähtis mulle, on tähtis liikmetele. Meile meeldib see muusika, aga ma ei saa otsustada, kui oluline on see muusika jazzikogukonnale.
Kindlasti oleme saavutanud seda, et oleme kokku toonud erakordsed muusikud, kes võibolla muidu poleks omavahel bändina kokku saanud. Oleme nad kokku toonud viisil, mis on väga eriline ja tavatu. Ma ei usu, et on olemas sarnase ideega bändi. Vähemalt mitte USAs.
Suur tähelepanu on workshopi ideel – kogu meie looming sünnib ühiselt harjutades. Me pole lihtsalt bänd, kes annab kontserte, vaid oleme kooslus, mis harjutab ja arendab muusikat üheskoos. Meil on võimalus jälgida, kuidas muusika areneb koos meiega.

Mis on sihikul hooajaks 2006-2007?
Lisaks oma lugudele mängime Thelonious Monki muusikat. Paljud möödunud aasta grupi liikmed jätkavad ka sel hooajal. See jääb tegelikult minu viimaseks hooajaks kollektiiviga. Olen nendega algusest peale töötanud ja tahaks nüüd mõne aasta eemal olla. Bändile peaks see hästi mõjuma.
Ühtpidi on väga hea, kui on kogu aeg samad liikmed, sest siis jõuab arendada koostööd ja teineteisemõistmist. Samas võiks SF Jazz Collective olla võimalus paljudele muusikutele.

Millega oled lähiaegadel veel seotud?
Töötan praegu akustilise trio plaadiga – saksofon, bass ja trummid. Sügisel miksime New Yorgis selle plaadi kokku. Sellest saab minu põhiprojekt järgmiseks aastaks. Plaadil on kolm erinevat triot, kellega ma aegade jooksul palju koos olen mänginud. Üks on Ali Jacksoni ja Larry Grenadieriga, teine on Reuben Rogersi ja Eric Harlandiga, kolmas Christian McBride´i ja Brian Bladeiga. Samuti osaleb selles erinevaid saksofoniste, näiteks minu isa, siis Joe Lovano ja Chris Cheek.
Kevadel või suve alguses on oodata paarikuist intensiivset Euroopa tuuri, mis on seotud selle plaadi tutvustamisega.

Sinu isa saksofonist Dewey Redman on mõnes intervjuus maininud, et on sinu üle uhke. Mille üle ta uhke on? (D. Redman suri septembris 2006, toim.)
Ma ei tea oma isa eest rääkida. Ehk ta on uhke selle üle, et minust sai muusik? Meil on isaga väga hea ja huvitav suhe. Kasvasin ju vaid koos emaga. Kuigi isa on mind tõsiselt mõjutanud, mul on kõik tema plaadid ja ma olen tema muusikat kuulnud sündimisest peale, ei saanud ma lapseeas koos olla. Kohusime aastas ehk korra või paar. Nii ma tegelikult ei tundnudki teda õieti enne, kui New Yorki kolisin ja tõsiselt muusikat tegema hakkasin.

Muusikuteed alustades oli mul kohe väga palju võimalusi. Need võimalused tulid minu juurde väga kiiresti. Tema juurde võimalused niimoodi pole tulnud. Mul on selles osas väga õnne olnud. Vast on ta selle üle uhke? Ma ei ole oma lõivu niimoodi pidanud eales maksma nagu tema.
Ma olen kõikidest võimalustest kinni haaranud ja püüdnud võtta muusikuna maksimumi – mängida hästi ja suhtuda tõsiselt pillimängu õppimisse. Tajun, et alles nüüd olen hakanud aru saama, kuidas saksofoni üldse peaks mängima.

Oled vanuses, kus tavaliselt tehakse esimesi tõsisemaid kokkuvõtteid möödanikust ja mõeldakse tulevikule. Sinu viimased 15 aastat on olnud seotud jazziga. Milliseks oma seniseid kordaminekuid hindad?
Tagantjärele julgen väita, et kõigesse, mida ma muusikaliselt olen teinud, olen tegemise hetkel uskunud. Kas ma ka rahule olen jäänud, on juba iseasi. Selles mõttes tunnen, et olen alati olnud otsekohene. Muidugi olen teinud ka selliseid asju, mille kohta praegu mõtlen, miks küll ometi.
Ma olen muusikasse alati suhtunud aususe ja austusega. Mul on olnud võimalus mängida jazzi suurimate muusikutega. Kõigesse, mida eales olen teinud, olen suhtunud respekti ja tõsidusega. Samas on alati ka lõbus olnud.

Kõlab maksimalistlikult.
Olen rahul sellega, kuidas ma olen suutnud oma muusikaga edasi liikuda, kuida ma ei saa öelda, et olen rahul oma muusikaga. Arvan, et praegu olen jõudnud sinnamaale, et olla mõne asjaga rohkem rahul. Mul ei ole küll sellele väitele head näidet, aga kümme aastat tagasi polnud ma rahul 95%ga. Oletame, et nüüd on asi paranenud 70%-le. Armastan väga mängida, aga ma olen enda suhtes väga nõudlik ja karm, väga enesekriitiline. Tänaseks oskan ma paremini mängida, tunnen oma pilli paremini, mul on muusikast sügavamad teadmised, kuulen rohkem, mängin suurema sügavuse ja tundlikkusega.

Olen kindlasti kannatlikum ja hingestatum. Palju paindlikum. Ma ei usu, et viis aastat tagasi oleks nõustunud sellise olukorraga nagu esinemine Trondheimi Jazz Orkestriga. Ma poleks eales sellelt kontserdilt lahkudes tundnud end hästi, tundnud, et olen panustanud piisavalt. Alles viimasel ajal tunnen, et võin end tunda erinevates ja uutes kontekstides hästi. See lubab mul hakata mängima palju erinvamat muusikat kui enne.

Kas oled jazzi ka teiste kunstivormidega, näiteks visuaalse kunstiga sidunud?
Olen mõelnud küll, aga mõtteks on see jäänudki. Ma ise ei tunne end visualiseeriva kunstnikuna, ehkki armastan visuaalkunsti. Olen mõelnud, kuidas sidua jazzi luule, filmi ja videoga, kuid tegelikult on veel nii palju puhast muusikat, mida tahan kindlasti enne õppida. Jazz on nii sügav ja keerukas, et kui õpid ühe asja selgeks, siis selgub, et sellest samast ühest asjast kasvab välja veel kümme nüanssi, mida enne ei teadnud. Mõnikord tulevad suured visioonid, tõeline makro, kuidas jazz põimub teiste erinevate muusikavormidega ja suurte ideedega. Samas on mul alati meeles ka mikrotasand – töötada oma muusikukäekirjaga.

Kas kaks erinevat tasandit – suur pilt ja detailid – alati koos ei töötagi?
Mõnikord harjutan lihtsalt heliredeleid või intervalle. Tundide kaupa sama asja ja ma ei saa seda kätte nii nagu tahaksin – ajastust ja detaile, fraseerimist. Raske on tegelda suure visiooniga, kui tahaks veel nii palju tegelda detailidega. Mõlemad on olulised. Suur visioon on kahtlemata see, millest muusika üldse koos seisab, aga minu jaoks on kõige suuremad kunstnikud need, kellel on ka detailid kontrolli all. Eriti sellises muusikas nagu jazz on detailid olulised. Nüansid eristavad hea muusiku mitte nii heast muusikust. Muusikud võivad mängida samu noote, samu ridu, samu harmooniaid, aga on veel midagi, mis on vaid detailides, mis needsamad muusikud eristab.

Viimaste aastate tehnoloogiline areng on muutnud muusikamaailma igal tasandil mitmekesisemaks, alustades lihtsast ja globaalsest internetist kuni imevidinateni, millega muusikat põnevamaks muuta. Elastic Bandis kasutad elektroonikat päris julgelt. Kuivõrd mõjutatav sa tehnoloogilistest võimalustest oled?
Tehnoloogia on jazzi arengut juba praeguseks oluliselt mõjutanud. Ainuüksi see on hämmastav, mis minu enda elus muusikuna on toimunud. On elektrooniline muusika, biidid jne, see on stilistiline pool. Teisalt on salvestusvariandid muutunud niivõrd võimsaks, et võin oma salvestusi toimetada palju soovin.
Iseasi, kui palju on seda vaja kasutada, kui rääkida muusikalisest aususest. Teatud hetkel tekitab see küsimuse autentsusest. Mis teeb jazzist jazzi? Improvisatsioon ja see, et midagi juhtub ühes hetkes ja sa tabad selle. Et sa püüad hetke.
Salvestustehnikaga võib muuta seda hetke tundmatuseni. Ja saundide mõttes tekib võimalusi üha juurde.

Ma kasutan oma muusikas ja saksofonimängus päris palju elektroonikat aegajalt. Elastic Bandi iva ongi selles. Me ei läinud küll eksperimenteerimisega väga kaugele, kuid arvan, et sellega annab veel liikuda. Usun elektroonilistesse võimalustesse, kuid samavõrra usun ma akustilisse muusikasse. Elektrooniline muusika on osa tulevikust, kuid see ei ole kogu tulevik.

Sattusid Molde Jazzil Norra muusikute kontserte kuulama. Oled varasemalt osalenud ka Bugge Wesseltofti „New Concept of Jazz” projektis. Norrakad on tuntud elektroonikaga eksperimeteerijad. Kas nemad ongi oma elektroonikalembusega juba tulevikus võrreldes teiste jazzikeskustega maailmas?
Paljudel norra muusikutel on hea tunnetus, kuidas kasutada elektroonilist ja akustilist poolt muusikas. Nad on suurepärased elektroonika kasutajad ja nende ilmselge tugevus on see, et nad kontrollivad muusikat ega lase elektroonikal võimust võtta. Selline võimust võtmine on elektroonika poolne oht muusikale. Sul on palju nuppe, millele on nii kerge vajutada. Tundub lõbus mäng, kuni avastad, et oled ohjad käest andnud.
Usun sellesse, et kaasaegne tehnoloogia on teatud määral muutnud vähem oluliseks asjade ja inimeste füüsilise asukoha. Kogukonnad tekkivad interneti vahendusel. Juurdepääs muusikale, mida mängitakse kogu maailmas, on hetkeline. Jõuame probleemideta muusikani, mis meid huvitab ja mis on sündinud meist väga kaugel. Selles mõttes hakkab elukoht muutuma vähetähtsaks.

Kas Stuart Nicholsonil võib oma raamatus „Is Jazz Dead or Has It Moved To Another Direction” õigus olla, et innovatiivne jazz on liikunud USAst Euroopasse?
Ma pole sellega päri. Üldse mitte. Olen nõus, et Euroopas sünnib praegu palju uuenduslikku jazzi, kuid ma ei saa nõustuda väite negatiivse poolega, et USAs uuendusi ei toimu. Uuendusmeelsust on nii Euroopas kui USAs, igavat jazzi on samuti mõlemal pool. Innovatsioon pole ainus, mis on muusikas oluline. Ei ole raske olla lihtsalt innovatiivne, kuid raske on olla samaaegselt innovatiivne ning ehe ja hingestatud. Suurimad uuendused pole üksnes uuenduse nimel tehtud uuendused, vaid need peavad tulema hingest sellele mõtlemata. Vaat selles on ka jazzi hingeline ja emotsionaalne kvaliteet.
Parim innovatiivne muusika pole see, mis üksnes väljendab unikaalset hetke ja on uus selles hetkes, vaid see on nii sügavalt põhjalik, et peab ka ajaproovile vastu. Seda juba on tohutult raske teha.

Milliseid piirkondi USAs võib pidada hetkel kõige loomingulisemaks?
New York City kindlasti. Kasvõi juba heade muusikute hulga pärast. USAs ei suuda ükski paik võistelda loomingulise energia poolest New Yorgiga. Ma olen New Yorgis kümme aastat elanud ja tunnen end selle paigaga väga seotud.
Usun, et Euroopas sünnib praegu palju suurt muusikat. Näiteks Oslos, Pariisis, Barcelonas on väga palju häid muusikuid, London on tuntud elektroonilise muusika kiire arenguga. Tokio on jazzi süda Aasias.

Milliste muusikute tegemisi jälgid? Kelle muusikat soovitad tähele panna?
Kui mõelda eakaaslastele, siis püüan silma peal hoida oma mõttekaaslastel Brad Mehldaul, Brian Blade´il, Kurt Rosenwinkle´il, Nicholas Payton´il, Roy Hargrove´il, Chris Cheek´il. Eriti Chrisil, kes on mu meelest üks huvitavamaid saksofoniste viimasel ajal. Neid on tõesti palju. Nüüd, mil olen kohtunud Trondheim Jazz Orkesteriga, hakkan kindlasti jälgima nende käekäiku.

Noorema põlvkonna briti jazzsaksofonist Soweto Kinch on kirjutanud pala pealkirjaga „Jazz Planet”, mis fantaseerib selle üle, mis juhtuks, kui jazz valitseks kogu planeeti. Veidi hullumeelne mõte, kas pole?
Mind ei huvita valitsemine ega juhtimine. Jazzmuusikud on kõik üks. Ma ei arva, et jazz peaks muusikamaailmas stiilina domineerima. Kui domineeriks, siis see poleks enam jazz. Võib kõlada ebalojaalsena, kuid jazzi muudab teatavas mõttes eriliseks just see, et see pole normiks, et see pole kultuurivoolus tavapärane. Hea, et jazz on mõnes mõttes outsider. Kui mingi muusika peaks valitsema maailma, siis peaks ju temas olema kõik maailma hääled ja rütmid. Kas me tahaks seda kuulata? Ei usu.

Mis võiks olla väärtused, mida jazz peegeldab rohkem kui mõni muu muusikazhanr?
On palju klisheesid, kuid jazz väljendab vaieldamatult vabadust, sest see põhineb improvisatsioonil. Jazz saab väljendada isiklikku vabadust ja kollektiivset vabadust. See võib väljendada demokraatiat mitte poliitilises mõttes, vaid kogukonna mõttes – inimestel kujunevad sarnased tõekspidamised. Jazz võib väljendada koostööd, inimlikku empaatiat, armastust. See võib esindada kõiki inimlikke emotsioone. Jazz esindab kõiki inimlike väärtuste kategooriaid.

Muusikuna ma tegelikult ei mõtle neist asjust. Minu jaoks jazzist kui muusikast endast piisab. Ma tean, et sel on suurem ja üldisem tähendus, kuid ma ei mõtle nii, et väljendan mängides mingit tõekspidamist või väärtust. Ma ei näe oma muusikat teiste muusikast tähtsamana. See on lihtsalt muusika. Mul on hea olla, kui see annab mulle hea tunde ja on tore, kui see paneb kellegi mõtlema. br>
Mis tundega võtsid vastu Euroopa vanima jazzfestivali Molde Jazzi esindusartisti pakkumise, kui teadsid, et sinu eelkäijaks on samal festivalil olnud Pat Metheny ja Chick Corea ning et taolisi pakkumisi tehakse reeglina vaid sinust mõnikümmend aastat kogenumatele muusikutele?
Pakkumist oli lihtne vastu võtta, kuid keeruline osa ootas ees. Teadsin, et Artist in Residence´iks olemine tähendab palju uut muusikat, tohutu suurt vastutust. Mind köitis võimalus mängida erinevate huvitava käekirjaga muusikutega, kellega polnud varem kokku puutunud. Nägin selles võimalust teha muusikat, mida mul Ameerikas kindlasti poleks võimalik mängida.
Norra jazzmuusikud on tuntud loomingulisuse ja isikupäraga. Norras on väga-väga tugev jazzikoolkond, mis on USA traditsioonist väga erinev. Tean, et norrakatel on teistsugused kogemused, lähenemine, saundid. Loodan sellest saada innustust ja õppida uut.

Norra jazzi tippudest koosneva Trondheim Jazz Orkesteri solistina osalesid maailmaesiettekandes, mil kõlas noore helilooja ja saksofonisti Eirik Hegdali muusika.
Trondheim Jazz Orkester oli kõige intrigeerivam koosseis, millega Norras esinen. Muusikaline kontekst, kus ma pole kunagi varem olnud. Kammerjazz, jazzi ja kammermuusika mikstuur, klassikalise muusika ja jazzi tundlikkuse kombinatsioon. Ma olen mänginud mõnel korral sümfooniaorkestriga, aga see on erinev. Siin sündis täiesti uus muusikaline sulam.

Palun kirjelda Eirik Hegdali muusikat.
See on väga unikaalne. Selles on kammerilkku ja jazzilikku tunnetust samaaegselt. Ka instrumentatsioon on korraga nii klassikaline kui ka jazzilik. Eiriku muusika on väga keerukas ja põimitud. Tema teemaarendustes on keerukad, ootamatute käikudega meloodiad. See on tõeline väljakutse. Tema muusika on väga tõsine ja tõsiseltvõetav, samas on tal suurepärane huumorimeel. Tema huumorisoon köitis mind kohe – kogu selle sügavuse ja tõsiseltvõetavuse juures on Eiriku muusikas lustijanulist ja naljaviskaja hinge. Arvan, et see on hea tasakaal.

Hegdali muusikas on palju erinevaid tasakaale. See võib olla väga tonaalne ja harmooniline, siis aga abstraktne ja eemalduv. See on ühtaegu väga intellektuaalne, aga teisalt ka hingestatud muusika, mis on nagu ikka jazzi puhul oluline. Ma kuulen tema teoses Duke Ellingtoni, Charles Mingust, Thelonius Monki, Ornette Colemani, Cecil Taylori ja Sun Rad. Samamoodi kuulen Bartokit ja Stravinskit, võibolla rohkem kaasaegset klassikalist muusikat, selle improvisatsioonilist poolt, avangardi.

Annad Moldes ka soolokontserdi, mida jazzmuusikud võtavad harva ette. See oli tõenäoliselt festivalikorraldajate ettepanek lõpetada festival sinu südaöise sooloetteastega toomkirikus?
Olen ainult korra varem soolokontserdi teinud, kuus aastat tagasi San Franciscos ühes kirikus. Soolokontsert on kindlasti väljakutse, sest ma ei ole harjunud seda tegema. Sel puhul on minu jaoks kõige olulisem tunda, et olen füüsiliselt suuteline oma ülesannet täitma. Kui mängid soolot, ei ole sul hetkekski võimalust kõrvale tõmbuda ja puhata nii nagu bändiga saab.
Kui ma möödunud korral soolokontserdiks valmistusin, tegin kõvast eeltööd. Selleks kontserdiks otsustasin vähem ette mõelda ning loodan, et paljud asjad eelmisest korrast tulevad tagasi mu juurde. Nagunii on kesksel kohal improvisatsioon sellest, mida ma tunnen hetkel.

Intervjuu toimus juulis 2006.