Jõulujazz: Berlin Voices näitas virtuoosset mitmekülgsust

15. detsember 2008

Sakslased lummasid meisterliku musitseerimise ja eesti keele oskusega, kirjutab Marge Lumisalu.

Teisipäeva 9. detsembri õhtul oli Endla teatrisse kogunenud suur osa Pärnu tuntud muusikaõpetajatest, aga ka teistest vokaalmuusika austajatest, et kuulata Saksamaa üheks parimaks a capella ansambliks tituleeritud kvartetti Berlin Voices.

Oma muljeid vahendab Marge Lumisalu.

Juba fuajees tekitati suurejooneline meeleolu, kus kontserdi peasponsor – kindlustusfirma Ergo kostitas soovijaid punase ja valge veiniga.

Esimesena astus lavale Pärnu noortest andekatest lauljatest-muusikutest koosnev vokaalgrupp Greip. Kolm neidu ja neli noormeest, nende seas ka juhendaja Fred Rõigas, nägid oma uutes kostüümides kenad välja, kuid muusikaliselt nad midagi üllatavat kahjuks ei pakkunud. Kuuldud lood olid küll üldjoones ilusti lauldud, kuid väheks jäi energiat ja sisemist sära. Noored tundusid hoidvat end mingil põhjusel väga vaos, seda nii olekult kui ka vokaali koha pealt.

Seda jõulisemalt ja mahlakamalt kõlas Berlin Voices, kes pani saali esimestest nootidest kajama ja publiku kaasa elama. Tõenäoliselt oli vahe ka gruppide kasutuses olnud erineva kvaliteediga mikrofonides, kuna kõlapilt oli Berlin Voices`il Greibist märkimisväärselt parem.
Iseenesestmõistetavalt mängib rolli ka kogemus ja aastatepikkune koostöö, mille suure erinevuse tõttu olekski ebaõiglane neid kahte gruppi omavahel võrrelda.

Berlin Voices on tegutsenud praeguses koosseisus juba aastast 2000, kolm neist alustasid omavahelist kooslaulmist juba paar aastat varem. Kõik neli – Esther Kaiser ja Sarah Kaiser (muide, tegu ei ole õdede ega muud moodi sugulastega), aga ka Marc Secaral ja Kristopher Benn on omal maal väga hinnatud lauljad, stuudiomuusikud ja õpetajad. Nad laulavad mitmetes erinevates koosseisudes – nii vokaalgruppides kui ka näiteks orkestri solistina.

Pärnu kontserdi alguses üllatas tenor Marc Seceral oma pika eestikeelse tervitustekstiga, mis, olgu aususe mõttes öeldud, oli paberilt maha loetud, kuid publik oli sellega kindlalt enda poole võidetud.

Berlin Voices`i üheks omapäraks on see, et nende häälte diapasoon on suhteliselt sarnane. Neil pole kõrget sopranit ega kumedat-madalat bassi. Naised laulavad mõlemad võrdselt nii aldi- kui sopranipartiisid, tenor on nagu tenor ikka, aga bassi asemel on neil hoopis bariton. Kohati oli korraliku bassi puudumisest kahjugi, kuna sügav bass annab muusikale hoopis teise kõla.

Osades lugudes mängis lauljatele taustaks ka kolmeliikmeline bänd – Rolf Zielke klaveril, Ralph Graessler kontrabassil ja Michael Kersing trummidel ja siis oli bassi rohkemgi kui küll, jättes kohati näiteks klaverisoolo enda varju. Pianist aga väärib lisaks nobedatele näppudele kiitust ka vaimuka vilesoolo eest.

Maruliseima aplausi teenisid sakslased aga lõpuloo – New York Voices`i poolt kuulsaks lauldud „Lady Be Good“ eest, kus lauljad demonstreerisid mõnuga nii oma improviseerimis- kui ka kiirlaulmise oskust. Lisalooks oli ootuspäraselt valitud tuntud jõulumeloodia ning kuna publik nõudis veel lisa, siis saadeti kuulajaskond koduteele imeilusa unelauluga.