Jõulujazz: Brasiilia muusika tõusev täht Eestis

27. detsember 2009

Lauljatar Giana Viscardi näitas end mitmekülgse interpreedina, lastes oma häälel improvisatsioonides vabalt rännata.

Brasiilia artiste on eesti publik alati väga soojalt vastu võtnud. Loomulikult osutatakse sama poolehoidu ka Giana Viscardile. Olles kuulnud, kuidas Estonia kontserdisaali põrandad lauljatari tagasi lavale kutsuva pööraselt jalgu trampiva inimhulga all põruvad, pole küll võimalik siinsele publikule põhjamaist jahedust ette heita.

Kontserdimuljeid jagab Marje Ingel.

Millega too rõõmsameelne noor lauljatar siis niisuguse ovatsioonitormi ära teenib? Vahetu ja lihtsa olekuga ning ilma igasuguse primadonnatsemiseta laulab ta nii omi kui teiste heliloojate kirjutatud laule, püüdmata rõhutada oma erilisust või eksootilisust. Brasiiliast pärit esitaja kohta näib tema muusika esmakordsel kuulamisel ehk isegi harjumatult bossanoova-kauge, kuuludes pigem brasiilia levimuusikasse laiemalt ehk Música Popular Brasileira (lühendatult MPB) valdkonda.

MPB pole eraldi stiil, vaid uus segu nii kaasaegsest kui varasemast bossanoovast ja kõikvõimalikest ülemaailmse pop-, rock ja folkmuusika tunnustest. Omal võluval moel ühendab ka Giana Viscardi kõiki neid mõjusid oma muusikas, kõlades võibolla just seepärast eesti publiku jaoks üsna koduselt.

Eestis oma senise karjääri põhjapoolseimas esinemispaigas viibiv Viscardi annab kontserdil oma loomingust põhjaliku ülevaate, alustades kava lauludega oma esimeselt albumilt “Tinge”. Need on kohati nukravõitu, kuid rütmikad ja kiiretempolised lood, mis loovad tänapäeva linnainimese ära-igatsuse meeleolu. Kui debüütplaadilt võiks eeldada mõningat konarlikkust ja vilumatust, eriti kui tegu on esitaja enda kompositsioonidega, siis Viscardi kohta seda öelda ei saa. Algusest peale on tegu läbimõeldud teoste ning mõistagi ka samaväärsete esitustega.

Järgnevalt paotab lauljatar ust oma loomingulisse laboratooriumisse, lastes kõlada paaril laulul oma tulevaselt kolmandalt sooloplaadilt. Need, nagu mitmed teise plaadi lauludki, tunduvad kaasakiskuvamate ja brasiiliapärasematena. Tõepoolest salvestaski lauljatar oma debüütalbumi Ühendriikides Berklee muusikakoolis õppimise ajal, võibolla seepärast olid tollel plaadil tuntavamad muu maailma, eriti aga ameerika muusika mõjud.

Kontserdi edenedes muutuvad rütmid üha hoogsamaks ning ka kuulajad saavad kaasa plaksutada. Küllap tunneb nii mõnigi puudust võimalusest muusika saatel tantsida. Lauljatar Giana näitab end mitmekülgse interpreedina, lastes oma häälel improvisatsioonides vabalt rännata ning esitades ühe loo üksi end kitarril saates. Kontserdi teise poolde annab oma lugudega kaaluka panuse kitarrist Tó Brandileone, kellega Viscardi viimasel ajal tihedat koostööd teeb. Mõlemad muusikud on pärit São Paolost, ühest kaasaegse brasiilia muusika kuumemast sulatusahjust, kus Viscardi sõnade kohaselt võib igal õhtul välja minna ja igas järgmises klubis üha uusi ja uusi pealekasvavaid talente kohata. Sel moel üksteise esinemisi kuuldes said tuttavaks nemadki. Koostöö vilju võib juba nautida nii Tó Brandileone sooloplaadil, mida muide, ka Giana Viscardi kontserdi järel Estonia kontserdisaali fuajees müüakse, kui kuuldavasti ka tulevasel Viscardi kolmandal CD-l.

Fuajeesse plaadimüügileti äärde jõuab pärast kontserti ka Viscardi ise särasilmselt ja sundimatult austajatega vestlema ning oma plaatidele autogramme jagama, samuti ei pea ta paljuks koos fännidega fotograafile poseerimist.

Enne veel tänab ta aga kontserdi lõpul kõiki esinemise õnnestumisse panustanuid isiklikult nimepidi ning kuulajad kutsuvad teda lavale tagasi erakordselt ägeda jalgadetrampimise ja marulise aplausiga.

09.12.2009 Estonia Kontserdisaalis Giana Viscardi ja ansambel koosseisus:
Tó Brandileone – kitarr, laul
Jacques Figueras – bass
Zé Luis Nascimento – löökpillid