Kontserdikaja: Jõulujazz: Cristina Branco südamesse minev fado

20. detsember 2010

Eestlased armastavad fadot. Ei tea, kas see on väljund kaamose-bluusile, mis meie hinges pimedatel sügis- ja talvekuudel maad võtab või hoopis tõmme eestlase omale vastandliku kirgliku temperamendi suunas, aga siinsed saalid on fado kontsertide puhul alati täis. Nii nüüdki.

Cristina Branco, kellel õnnestus läbi lumetormide 10. detsembril siiski Eestisse jõuda, tutvustas kuulajaile peaasjalikult uuemat fadot, mille autorite hulgas sageli figureeris pianist Ricardo Dias’e nimi.

Kontserdist kirjutab jazzkaar.ee veebireporter Marje Ingel.

Tihtipeale endamisi saladuslikult naeratav ja oma soolodele kaasa ümisev Dias jäi kontserdil ise tahaplaanile nagu teisedki muusikud, lastes lauljannal üksi särada ja kogu tähelepanu endale võtta. Ehk andis tagasihoidlikkuseks omajagu põhjust ka pillimeeste väga argine riietus, mille puhul Branco neid sõbralikult tögas, nimelt oli meeste pagas lennureiside ja ümberistumiste käigus kaotsi läinud. Esinemine selle all ei kannatanud, sest noodid olid kõigil peas. Nii võis iga eestlasest muusikagurmaan lasta nukratel viisidel endast läbi imbuda ja tunnetada magusvalusat igatsust, mida fado endas kannab.

Cristina Branco osutus väga ilusa, eriliselt väreleva vibraatoga hääle omanikuks, mille kõla võinuks eesti publikule näiteks noort Helgi Sallot meenutada. Üllataval kombel ei kuulu Branco sellegipoolest nende talentide hulka, kes juba lapsena oleks tundnud kutsumust end laval teostada. Kaunile häälele vaatamata on tal seljataga küllalt konarlik tee lauljaks saamiseni.

Algselt pidi Cristinast saama hoopis ajakirjanik. Sõnade mõjujõudu tunnetab ta siiani ja oskab seda ka lauldes edasi anda. Sel moel on Branco fado tõlgendamise traditsoonis oma tee leidnud, ta suudab sõnadele oma esitusega kaalu anda, rõhutades laulude muusikalise poole kõrval sisulise sõnumi tähtsust. Nii on Cristina Brancost saanud portugali parimate kaasaegsete poeetide mõtte ja hääle publikuni kandja, kes fado kuulaja hingesügavustes võimsalt vastu kajama paneb, vahendiks samuti tänapäevaste heliloojate komponeeritud viisid.

Kui sügavalt lauljatar ise tekstide sisu läbi elab, sai selgeks kontserdi lõpul. Esimese lisaloona esitati üks väga vana südantlõhestav fado, mille järel Branco pisaraid pühkis ja ütles, et nii kurvalt ei saa lõpetada. Sestap valitigi lõpunumbriks märksa reipama kõlaga lugu, mille peategelaseks oli Lissaboni linn. Lissaboni kujutati siin noore naisena, andes talle eesnimeks Maria – „Maria Lisboa“. See laul oli kokkuvõtteks äärmiselt sobiv, sest fado traditsioon ongi peamiselt Lissaboniga seotud, olles omamoodi Portugali vaste linnabluusile, kaotuse ja igatsuse muusikale.

Siiski leidub ka erandeid. Branco selgitas, et fado ei piirdu ainult kurbade lauludega, ja oli selle tõestuseks kavva võtnud oma maalikunstnikust sõbra satiirilise laulu, kus fadot võrreldakse suvisel ajal täiesti ülearuse kasukaga.

Eestis mõistagi praegu ilma kasukata ei saa, aga kontserdilt lahkudes oli hea tunda, et hingele suutsid sooja pakkuda ka südamlikult esitatud lõunamaised laulud.

10. detsembril kell 19 Vene Kultuurikeskuses Cristina Branco
ja ansambel koosseisus:
Ricardo Dias – klaver
Bernardo Couto – portugali kitarr
Alexandre Silva – kitarr
Fernando Maia – akustiline basskitarr