Jõulujazz: Hedvig Hanson laulis pisipojale

04. detsember 2005

1. detsembril laulis Hedvig Hanson Niguliste kirikus hällilaule. Ehkki publik jäi kaasalaulmisel tagasihoidlikuks, heldisid kuulajad, kui lauljatar laulis oma lapsele.

Hedvig Hanson on üks märkimisväärselt pika lavakogemusega artist, kes tunneb ja tunnetab oma häält lõpuni selle kõige pisemate nüanssideni, kinnitab Eliis Vennik, kes käis 1. detsembril Niguliste kirikus kuulamas kontserti “Vaikuse hääl”.

Võttes ilmeksimatult välja kõige kõrgemad ja kõige madalamad noodid, mis tema hääleulatusse mahuvad, ei ole hetkekski märgata ühtki märki sellest, et tal puuduks täielik kontroll oma instrumendi üle. Kõik on paigas. Selline treenitus annaks iseenesest suurepärase võimaluse ka millegi uue proovimiseks, ent Hedvig Hansoni puhul on tegu juba niivõrd väljakujunenud persooniga, et innovaatilisusele eriti ruumi ei paista jäävat. Ja ehk ongi nii hea.

Niguliste kõrgete võlvide all algas kontsert Oleg Pissarenko ja Andre Maakeri unistava kitarrilooga, kirjutatud Oleg Pissarenko poolt, nagu suurem enamus kontserdil ette kantud lugudest.

Viimseni täitunud saali viimastest ridadest ei näinud esinejaid kuigi hästi, ent kuna heli tuli kohe kõrval asuvast kõlarist, siis võis ehk liigagi selgelt tajuda, et heli, olgugi, et imeõrn ja kaunis, tuleb sellest mustast kastist. Kohati võis isegi kõrvaga kuulda, kuidas mõni tugevam heli jõudis kõrvani kolmel erineval korral: originaalheli, kõlarist tulev heli ja lisaks veel kirikliku õhkkonna kaja. Omal moel lisas see kontserdile jõululikku pidlulikkust, ent mõne rahulikuma hällilaulu puhul oli see suhteliselt häiriv faktor.

Hedvig Hanson tuli lavale saali tagumisest otsast, lauldes alustuseks ilma saateta lugu „Somewhere” muusikalist West Side Story. Äärmisel veenev algus, mis andis tõestust tema hääle laiapõhjalisest kandvusest ja aitas hiljem need mustad kõlarikastid unustada. Seesama lugu tuli ettekandele ka kontserdi lõpus viimase loona. Nii jääb tuntud meloodia nagu korduva refräänina peas vasardama, ega taha sealt ka pärast kontserdi lõppu lahkuda.

Mitmetest Oleg Pissarenko lugudest jääb kõlama kergelt meditatiivne ja orientaalne heli, mis vaheldumisi eestipäraste rahvalike meloodiatega tekitavad sürrelistliku koosluse. Kajaefekt tekitab emotsiooni, nagu kutsutaks inimesi kusagil lõunas lauluga palvusele.

Kuigi kontserdi pikkus ei oma üldjuhul suurt tähtsust, siis seekordne napp tund ei andnud piisavalt võimalust hingestatud muusikasse süüvimusega sisse elada. Kui esinejad ootasid publikult juba peale paari soojenduslugu täielikku andumust, siis nii mõnedki saalis istujad võtsid seepeale hoopis eemalseisva positsiooni. Hedvig Hanson palus publikut malbel häälel:„Mitte ainult meie ei laula siin, teie laulate ka: tule tuul ja puhu ära…”. Aga kuulajad ei laulnud. Kuulajaskond oli kas laulugeeni asemel saanud kuulamisgeeni või ei olnud kontsert veel lihtsalt jõudnud sellesse järku, kui igaühe sisemine hääl Hedvig Hansoni omaga üheks paeluks. Igal juhul jäi kollektiivse musitseerimise osakaal väikeseks: kaasa laulsid vaid mõned esimestes ridades istunud meeshääled.

Teiskordselt ettekandele tulnud loo „Somewhere” juhatas Hedvig Hanson sisse südamliku tekstiga:„Kusagil on kindlasti parem aeg ja koht olemiseks, mõtlemiseks… kõigeks. Ehk me jõuame kunagi sinna. Selleks tuleb olla aus oma hinge vastu.”

Tulles lisaloole, ilmus Hedvig Hanson publiku ette oma väikese pisipojaga, kellest tulenevat emalikku soojust oli publik läbi terve kontserti tunnetanud. Nüüd oli pojake emaga laval ja publik heldimusest nõrk. „Viire takka” laulis ta väikelapsele ja publik hingas viimaks ühes rütmis.