Jõulujazz: Hedvig Hanson tõi talvise soojuse

13. detsember 2009

Hedvig Hansoni kontsert tõi külmal ajal soojust ja hingerahu.

9. detsembril esines Tartu Jaani kirikus Hedvig Hansoni trio. Heas mõttes teraapiline kontsert tõi külmal ajal soojust ja hingerahu, kirjutab Laura Paju.

Kontserdi alustas Andre Maakler õrnalt kitarriga tinistades, temaga liitus lauljatar Hedvig Hanson kelladel. Nad lõid mõtliku ja kristalselt jäise õhkkonna, kus igal pausil oli koht ja igal sõnal tähendus. Hedvig laulis sumehäälselt Uno Naissoo pala „Taevas kõliseb tähti“. Ei tulnud kaua oodata, kuniks saksofonist Deniss Paskevich justkui sooja briisina sellele imelisele jäälossile elu sisse puhub.

Hedvigi Hansoni trio esitas peamiselt Eesti autorite laule, nii Uno Naissoo, Villu Veski kui ka Kristjan Randalu sulest. Lisaks sellele paar Hansoni omaloomingulist pala, mis sujuvalt ülejäänud kavasse sobitusid. Lood olid hästi valitud ja järjestatud, nad peegeldasid peamiselt lauljatari enda läbielamisi ja tundeid.

Kontserdi üldine tonaalsus oli rahulik ja vaoshoitud, kuid seejuures kõlas muusika vägagi nüansirikkalt ja intiimselt. Armastuse- ja talveteemad põimusid maheda smooth jazzi lainel, hispaaniapärane kitarr ja bossanova randusid põhjamaises öös.

Siin ei olnud midagi liigselt. Mõistsin esmakordselt just sellel kontserdil, kuivõrd hea on omal ajal Ivo Linna poolt kuulsaks lauldud „Kohtumistund“. Hedvigi esituses sai aimu selle loo tõelisest tähendusest, sõnad justkui hingasid tema suul vaikiva ootuse rütmis. Nii Hedvigi lugudevalik kui ka interpretatsioon andsid aimu küpsest elutunnetusest. Tema häälest kumas sadeadu’likku sumedust, samas ei puudunud siit mänglev lust, mis avaldus iseäranis hästi improvisatsioonide kaudu.

Andre Maaker ja Hedvig Hanson kõlasid harmooniliselt kokku, nagu alati, ja esitasid mõned lood ka ilma saksofonita. Lõunanaabrite lätlaste juurest külalisena saabunud Deniss Paskevich jäigi pigem tahaplaanile. Ometi lisas ta oma mänguga ansamblile mõnusat värvi, elavdades kõlapilti nii saksofoni kui ka flöödisoolodega. Samuti võis nautida saksofoni ja hääle kaunist kokkukõla Villu Veski loos „Saabumine“. Lisaks sellele esitas Paskevich ka ühe omaloomingulise numbri. Oma õe sõbrannale pühendatud „Ester, small button (väike nööp)“ altsaksofonil mõjus salapäraselt ja mänglevalt, justkui peitusemäng keset muidu nii unelevat talvevõlumaad.

Kontserdi üks liigutavamaid hetki oli Hedvig Hansoni poolt spetsiaalselt Jõulujazzi jaoks loodud laul “Talvine soojus”. Sellest äärmiselt isiklikust ja hingestatud palast kõlas läbi sõnum: „sinuga ses talveöös on soe“. Silme ette tuli pilt akna taga paukuvast pakasest, mida jälgib kodus ahju juurest sooja otsiv armastajapaar. Nukrapoolne viis sammus bluusinootidel, jäädes samas põhjamaiselt mõtlikuks. Deniss Paskevichi mäng saksofonil meenutas külmi tuulepuhanguid. Isegi siis, kui Hedvig bossanovalike kitarriduuride saatel kõristit sahistas, oli selles teatavat talvist staatikat. Selle loo sisuks võiks olla see, et kristalses vaikuses leidub kõige enam soojust. Külmas talvesüdames põksub soe süda.

Viimase loona kõlas Hedvigi kirjutatud „Valge lumi“. Rahulik ja mõtlik nagu langev lumehelves – nõnda võiks selle loo kaudu kokku võtta kogu kuuldud kontserdi. Ja tunda imelist rahu, mida jätkus veel pikkadeks õhtutundideks.