Jõulujazz: Jazziklubis plahvatas Hispaania supernoova

30. november 2008

Kuigi Antonio Placeri trio kontsert oli välja müüdud juba ammu enne 29. novembrit, leidus laupäeva õhtul ikka veel neid, kes tahtnuksid piletit lunastada. Placeri kontsert oli kõike seda, mida temast pikisilmi oodati.

Kuigi Antonio Placeri trio kontsert oli välja müüdud juba ammu enne 29. novembrit, leidus laupäeva õhtul ikka veel neid, kes tahtnuksid piletit lunastada. Placeri kontsert oli kõike seda, mida temast pikisilmi oodati. Kontserdil toimunut kirjeldab Ivo Heinloo.

Antonio Placer jättis oma ooperilaulja kandvust omava tenorihääle ja näitlejameisterlikkusega sügava mulje. Mitmes eri keeles (sealhulgas galeegi, mis on ta emakeeleks) kuuldavale toodud muusikalisi jutustusi, mis olid kord südantlõhestavad ja kirglikud, siis jälle lõbusamat sorti, ilmestas Placeri rikkalik näoilmete pagas – tema grimassid mõjusid tõeliselt “autentsetena”.

Placer näitas, et valdab peale kirgliku cancion’ide laulmise ka hääleakrobaatikat ja publikuga suhtlemise kunsti – ilma nende (show)elementideta oleks laupäevaõhtune esinemine jäänud kui mitte lahjaks, siis kindlasti soovidajätvaks.

Mõjus ootamatuna, kuidas Placer inimesed mingit tundmatut viisijuppi kaasa ümisema pani nii, et see ei tunduks odava ja igihalja “hakkame-nüüd-kõik-koos-laulma” trikina.

Publik oli hilisõhtusele ajale ja jazziklubi erilisele õhustikule kohaselt väga vastuvõtlik ning valmis maruliselt aplodeerima isegi kitarristi õnnestunud soolo peale (võrdluseks: päeval varem toimunud Marcin Wasilewski trio kontserdil oli kuulajaskond mõnevõrra vaoshoitum, kuid eks olnud ka muusika siis hoopis teistsugusest mastist).

Et mitte liiga teha Placeri kamraadidele laval, siis mainigem ka Stracho Temelkovskit, Makedoonia kitarristi, kelle sõrmed sulgkergelt üle instrumendi keelte libisesid ning oma maa pikaaegsete akordionitraditsioonide viljakas huumuses üles kasvanud Jean-Francois Baezi, kes Eestis ka varem esinenud. Mõned etteasted kaasa teinud lauljanna Rosa Cedron võlus nii oma kostüümi kui ka omapärase ja õrna häälega.

Rahvusvaheline seltskond ei saanud kontserdi stiilipuhtusele mingilgi määral kirstunaelaks. Vastupidi – kõik ansambli liikmed sulandusid üksteisega suurepäraselt.

Killuke meist nii erinevat, ent seda põnevamat ja end avastama kutsuvat kultuuri plahvatas jazzklubis ereda supernoovana. Pole võimatu, et publiku südame võitnud Antonio Placer kunagi taas Eestisse jõuab.