Jõulujazz: Johansonid laulsid fantaasiamaa elavaks

18. detsember 2007

Johansonid võtavad meid kaasa oma pideva lapsepõlve uneluse maastikele ja mäletavad täpselt konni, merd, öökulli, liblikat, meenutab Marit Mihklepp kaunimaid hetki Johanson ja Vennad kontserdilt.

Kumusse kõndimine on iga kord natuke eriline ja imeline, kui just ei pea hiljaksjäämise hirmus mäest üles tormama. Kadrioru pargi vanad puud mäletavad lugusid, tiigi alalised elanikud ajavad prääksudes ja kraaksudes üksteist taga, jalgealune tee pole kunagi valmis. Suurepärane sissejuhatus peagi algavale Johansonide kontserdile.

Marit Mihklepp võttis ette teekonna 16. detsembril Kumu auditooriumis toimunud Jõulujazzi kontserdile, kus esines Johanson ja Vennad. Tegemist oli kontserdiga, mis juba varasügisel ühena esimestest Jõulujazzil müüdi välja.

Kumu auditooriumi uksel palutakse telefonid välja lülitada, mina mõtlen hiljem, et aplodeerimise võinuks ka välja lülitada või kuuldamatuks keerata. Iga lugu on nõnda tihedalt eelmisega seotud, et inimeste plaksutamine lõhub õhus hõljuva terviku (või päevakera). Inimesi aga on küünarnukitunde-palju, niiet saalis jääb tühjaks vaid üksikuid kohti ja tundub, et ka need ei ole päriselt tühjad. Meiega ühes istub saalis mitmeid ümisevaid külalisi aegade tagant.

Vennad ja õde tulevad Kumu mustale lavale, istuvad üksteise kõrvale ja hõõguvad seal oma möödunud lugude igavese värskusega. Juba esimese looga „Väravamäng” lummavad muusikud meid oma puhaste-krutskiliste häälte ja akustiliste kitarride poeesiaga, mis põimuvad omavahel kokku kui värvilised lõngad eesti vöödel.

Jaak Johanson räägib natuke, sest kontsert liigub muidu ju liialt kiiresti. See laul jõudvat üle mitmete maade. Keegi parandab kuskil autot, keegi teeb kooki ja kuuleb imelikku saadet raadiost tulevat (kontserti nimelt lindistatakse). Johansone arvatakse iga päev koos lauldavat, ent viimati oli iga päev koosolemise aeg siis, kui Kärti veel polnud, vanaema kudus sokki ja poisid lõid paarisekundilisi laule. Jaak tänab meid kõiki, et nad neljakesi saavad üle pika aja üheslaulmiseks kokku.

Laul lendavatest hobustest on vene multifilmist ja paneb publiku ühes rütmis heatahtlikult muigama. Samuti kui lugu maailmamuusika muuilmamaasikast, naelaga nokimütsist ja heategevuse kuritegevusest. „Tahan koju” ja „Jutumüür” on kindlasti tardumusest äratavad laulud, mis tekitavad varbaotsteni külmavärinaid ja äratundmisi. Eesti keel on ilus, tähed helisevad ja eestlaste suu harjunud laulma.

Johansonid võtavad meid kaasa oma pideva lapsepõlve uneluse maastikele ja mäletavad täpselt konni, merd, öökulli, liblikat ning on võimelised nende keeles rääkima. Südant mööda jooksvate värinate laulu tekst on pärit Rakvere gümnaasiumitüdrukult, mille Kärt Johanson tundlike kasvamistega elama laulab.

Neljakesi kõrvuti seistes laulavad Johansonid viimaks veel oma isast tähe taga. Nad tõepoolest ei esine, vaid laulavadki päriselt ajal, mil on kadunud kodu-, küla- ja küünilaulmine. Kokku saadakse selleks, et kokku kõlada ja hoida elus muusikat, mis on vanem kui igas laulus loodav maailm.