Kontserdikaja: Jõulujazz: Juurihoito lustakad põllumehed

14. detsember 2009

Soome ansambli Juurihoito esinemine Jõulujazzil oli kontrastne ja tugeva energiaga.

11. detsembril no99 jazziklubis esinenud Juurihoito liikmed astusid lavale kirjudesse ruudulistesse triiksärkidesse riietatuna, mistõttu esimene visuaalne mulje neist jäi, nagu polekski tegemist muusikute, vaid töölt tulnud põllumeestega. Bändi liikmed mõjusid lustakate ja poolehoidu tekitavate vennikestena, kes pakkusid väga eluterve energiaga muusikat, veidi naljakat ja veidi ägedat.

Publiku kommentaarid pani kirja Mari Hiiemäe:

Kertu (23), assiastent: “Väga hea fusion, ehk siis jazzi ja rocki sulam. Kahju, et Eestist midagi sellist ei meenu. Natuke nostalgiline, nagu vanadest Vene filmidest pärit muusika. Väga hea fiilingu tekitas.”

Peeter (59), reklaamimees: “Esimene ehmatus oli visuaalne pilt, kuidas Pekka, Mikko, Jukka ja Jussi on tulnud õhtul klubisse bändiproovi tegema, oma põllutöö sinnapaika jätnud ja traktorid ära parkinud ja siis nad astuvad sisse oma ruudulistes pluusides. Ja teine ehmatus oli see, kui hea terav rütm ja väga hea tunnetus sealt tegelikult tuli. Kontrast visuaalse ja sisulise poole pealt oli tugev. Bändil on uskumatult hea rütmitunnetus. Eriti hea oli see 60. aastate rütmiga lugu, mis oli sealt edasi arendatud.”

Janno (26), tudeng: “Bändi kohta võib öelda, et nii nende väljanägemine kui esitus oli originaalne. Kui tead ette, et nad on soomlased, siis ütled, et jah, kindlasti, sest nad näevad sellised välja. Tundus, et veidikene retro ongi nende puhul taotluslik. Nad mõjusid nii, nagu mõni inimene mõjub kohmakana, kuigi ta seda ei ole. Tabasin enda mõttelt, et huvitav, mis tööd nad päeval võiksid teha, kas mõni on IT-mees ja mõni parandabki traktoreid, kuigi teadsin tegelikult, et nad on kõik muusikud.”

Mari (32), õpetaja: “Häid assotsiatsioone võimaldav muusika. Üks aeglane kitarripala kõlas täpselt nii, nagu oleks mingil vastuvõtul just see aeg, kui kohvi kõrvale trühvleid pakutakse. Tugevat trummibiiti oli palju, ühtlast keevitamist, aga mitte nii, et see heviks oleks kätte ära läinud, vaid ikka džässi moodi oli see rohkem, aga väga intensiivne.”