Kontserdikaja: Jõulujazz: kontsert valas kuulaja justkui püha veega üle

14. detsember 2007

Vox Clamantise ja Dhafer Youssefi ühislooming tekitas kuulajais erinevaid tundeid. Kes ootas sarnasust Youssefi teiste kavadega, kes aga nautis uut kultuuride sulamit.

Dhafer Youssef Tuneesiast ja meie gregoriaaniansambel Vox Clamantis moodustasid 13. detsembri õhtul Jaani kirikus huvitava kontrasti. Puhas ja kristalne ansamblikõla ja solisti omapärased lõunamaised hääled kaotasid lummatud publikus reaalsustaju.

Publiku arvamust uuris Katre Pilvinski.

Kristina (32), riigiametnik:„Hea kontsert, aga tulenevalt eelmisest kogemusest ootasin veel paremat. Olen Dhafer Youssefi näinud ühel varasemal Jazzkaare kontserdil. Seekord jäi midagi puudu. Akustiliselt sobib väga hästi kirikusse. Eelmine Youssefi kontsert oli väga omapärane ning tulin ootustega, et seekord on veel omapärasem. Kui eelmist kogemust ei oleks, siis ma poleks nii kriitiline. Ette ei saa heita midagi, kuna kananahk tuli siiski ihule. Lihtsalt Vox Clamantis venis pikale, Dhafer Youssefi jäi väheks.”

Signe (30), tõlk:„Tulin kontserdile, kuna olen varem Dhafer Youssefi esinemist Jazzkaarel näinud ning olin vaimustuses. Seekord paraku sellist vaimustust ei tekkinud. Koor venitas kontserdi esimese poole liiga pikaks. Kuid arvestades, et tegemist on Jõulujazzi kontserdiga, siis koostöö kooriga õigustas ennast. Siiski lootsin leida ka seekord tuneesiapärast muusikat. Youssefi hääl ja häälitsused olid endiselt suurepärased, mis on väga eriline. Üllatav oli eelmise kontserdiga võrreldes see, et ta suhtles publikuga aktiivselt ning ootas emotsioone – kuid Eesti publikust on ikka raske jagu saada.”

Kaisa (26), ajakirjanik:„Kontsert meeldis väga. Kõige ägedam oli Vox Clamantise lisalugu Pärdilt. Pole juba ammu saanud sellist kontserdielamust, kus mõte läheb lendu ning muusika lihtsalt kannab. Eriti huvitavalt mõjusid Vox Clamantise külmad vokaalid koostöös Tuneesia laulja pingelise ning meeleheite ning õndsuse piiril võbeleva vokaaliga. Lõpus oleks kaasalaulmise koht võinud olemata olla. Tundus, et publik ei osanud kah kuidagi reageerida. Kuid tõesti, superelamus üle pika aja jälle. Kirik on ka ainuvõimalik koht sellise kontserdi jaoks – kogu oma pühaduses ja alahinnata ei saa ka akustikat. Ma oleks nagu pühaveega üle valatud!“.

Tulvi, reklaamijuht:”Tundus, et osa inimesi ootas Dhafer Youssefilt sarnast muusikat nagu ta kunagi Paolo Fresuga Tallinnas tegi. Minu meelest oli just hea, et me nägime teda hoopis teises kontekstis. Haruldaselt hea idee ja suurepärased muusikud! Korduvalt käis nagu pikselöök kehast läbi, kui Youssef laulis või siis kooril õnnestus mõni koht eriti hästi. Erinevate kultuuride sulandumine ja soojus, mis muusikast õhkus, oli midagi erilist. Kava ise tundus kohati veidi habras, aga nagu olen aru saanud, pole see projekt palju koos esineda saanud. Loodan väga, et nad selle kava ka salvestavad.”

Katri, toimetaja:”See kontsert kestis ja kestis ja oleks võinud kesta lõputult. Või vähemalt terve öö. See oli nagu meditatsioon või transs, kuhu Vox Clamantis oma ühetooniliste lauludega stressavast ühiskonnast kirikuvaikusesse põgenenud rahva uinutas. Millest tuneeslane Dhafer Youssef nad jälle välja raputas. Aga mitte ka päriselt, sest “lets go home” üleskutsele pärast pooleteisetunnist kontserti tumedad kirikupinkidel kössitavad kogud ei reageerinud. Nad tahtsid veel ja veel, ja ära ei tahtnud veel minna ka pühalikud clamantised ega energiast pulbitsev Youssefki. Ja nii ma siis istusin selles pimedas kirikus, sinised varjud laes värelemas, ja loksusin lahti oma tegemata tööde nimekirjast, ja ma ei mäleta, millal ma viimati kaks tundi järjest nii vabalt ja rahulikult ühe koha peal olin istunud.”

Rein, üliõpilane:”Dhafer Youssef on nagu tuhande näoga kõrbeelanik, kes jagab kõigiga oma muusikat. Olen tema plaate palju kuulanud ja see oli taas midagi täiesti uut. Väga meeldisid need osad, kus laulsid väiksemad koosseisud, üks kaanoniosa jäi eriti meelde. Üllatas, et ta elektroonilisi vahendeid nii vähe kasutas, ehkki polnud ka vaja. Kirik on sellise muusika jaoks parim paik. Äärmiselt sümpaatne, et Vox Clamantis leiab endale alati põnevaid projekte. Nad on tõelised profid ja nii avatud maailmavaatega.”