Jõulujazz: Kuumavereline kontsert külmas talves

19. detsember 2010

Raivo Tafenau kvinteti ülesastumine tänavusel Jõulujazzil oli juba eelreklaamis kuulutatud omamoodi kokkuvõtteks saksofonisti ja akordionisti viimaste aastate tegemistest. Kontserdist annab ülevaate jazzkaar.ee veebireporter Marje Ingel.

6. detsembril Vene Teatris võttiski Tafenau laiema haarde ja pühendas pool ülevaatekontserti instrumentaalloomingule ning teise poole koostööle brasiilia laulja ja kitarristi Sergio Bastosega.

Esmalt tulid lavale vaid kaks meest, Raivo Tafenau ja Meelis Vind, ning alustasid oma repertuaari tutvustamist muusikaliselt tõenäoliselt kõige keerukamast otsast, „Sketšiga dodekafoonia teemal“, mille oli just neile kahele mõeldes kirjutanud Meelis Vind. Bassklarnet ja tenorsaksofon vahetasid siin kordamööda liidrirolli saatja partii vastu, lastes soleerijal astmelise bassi saatel vabalt improviseerida.

Seejärel täienes duo tšiili löökpillimängija Ricardo Padilla’ga, kolmekesi esitati kaks pala, millest teine kandis põnevat pealkirja „Karu jälg sipelgapesas“. Siin kehastus ka Padilla ajutiselt puhkpillimängijaks, puhudes midagi, mis nägi välja nagu valgest voolikust kokku keeratud metsasarv. Bassklarnet kõlas kohati nagu didgeridoo, luues eheda mulje nähtamatust karust, kiire svingi tempo ja väledate noodikäikudega soolod pidid aga ilmselt kujutama sipelgapesa.

Kontserdi edenedes tuli pillimehi veelgi juurde. Tafenau kiitis, et need, kes nüüd lavale tulevad, mängivad oma instrumente peaaegu nii, nagu need ideaalis kõlama peaks: Virgo Sillamaa kitarri, Jürmo Eespere klahvpille, Mihkel Mälgand kontrabassi, Eno Kollom trumme. Koos esitati kõigepealt umbes kuu vanune veel ilma nimeta popjazzilik lugu, seejärel hüpati ajas tagasi ja kõlas helipilt Tafenau paremast minast aastal 1998 („My better self“). Enda väitel mängis ta seda pala nüüd uuesti, sest pole oma paremat mina veel leidnud, kontserdil kuuldu aga veenis küll vastupidises.

Huvitav oli täheldada, kuidas erinevad pillimehed oma soolo käigus ühest ja samast loost kardinaalselt erineva karakteri üles leiavad. Kui Mihkel Mälgandi kontrabassisoolo kõlas oma meloodilisuses peaaegu laulvana, siis järgnev Jürmo Eespere improvisatsioon süntesaatoril mõjus nurgelisena ja muutis pala helikeele kaasaegsemaks. Padilla omakorda vasardas löökriistadel nagu rähn vastu puud, sellele järgnes lühemate repliikide dialoog ka teiste pillide vahel. Pala lõppedes kuulsin oma selja taga istuvailt pealtvaatajailt tunnustavat kommentaari: „sümfoonia, mitte kakofoonia!“

Teise kavapoole sissejuhatusena kõlas veel üks Tafenau värskelt komponeeritud pala „Nimetu samba“ ning siis kutsuti lavale Sergio Bastos. Umbes kaheksa aastat tagasi, kui Sergio Bastos ja Raivo Tafenau esimesi kordi koos esinesid, juhtusin isegi nende esinemist Estonia kontserdisaalis kuulama. Siiani ei lähe meelest, kuidas rõdu põrand artiste tagasi lavale kutsuvast ekstaatilisest jalgade trampimisest põrus, ja kuidas korraks jõudis tekkida isegi hirm, et rõdu koos trampivate inimestega alla kukub. Midagi nii hirmsat loomulikult ei juhtunud ja kontserdi arvukad lisapaladki said ära kuulatud.

Nende kaheksa aasta jooksul on Bastos ja Tafenau koos salvestanud kaks plaati: „Ice on Ipanema“ ja „Contrasting colors“. Neil koostööplaatidel domineerib meloodiline popi sugemetega muusika ning samas vaimus alustati ühist konserdipoolt ka Vene Teatris. Raivo Tafenau vahetas saksofoni akordioni vastu, Sergio Bastos saatis end akustilisel kitarril ja kohe võis kuulda, et Bastose hääl kõlab ikka sama fantastiliselt kui kaheksa aasta eest. Armastusest ja vabadusest rääkiv nukker popballaad tekitas sedamaid soovi laulu taktis kaasa õõtsuda.

Järgnevalt kõlasid eesti ja brasiilia sambad ja bossanoovad vaheldumisi, ning mõnegi loo puhul oli raske uskuda, et autoriks on eestlane. Uno Loobi „Kamina ees“ on üks neid suurepäraseid näiteid, ja Bastose tehtud uued portugalikeelsed sõnad on laulule omakorda ehedust juurde lisanud. Samavõrra ebaeestlaslikult temperamentse ja sädelevana mõjus ka Raivo Tafenau kirjutatud „Seesama tüdruk“, sõnade autoriks Bastos. Viimane lugu mõjus lausa nii kaasakiskuvalt, et oleks tahtnud nooti näha ja kaasa laulda. Sama võinuks öelda ka laulu „Nuvens gravidas“ kohta, milles oli tunda tõelist hiti hõngu. Juba „Ice on Ipanema“ plaadil ilmunud lugu pole siiani kaotanud grammigi oma värskusest ja Bastose enda poolt kirjutatuna tõi see tema hääle parimad omadused kaunilt esile.

Kui troopikarütmidest rikastatud kontsert viimaks lõpule jõudis, ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda. Veel ja veel tulid muusikud tagasi kummardama, iseäranis liigutatud paistis olevat Sergio Bastos, kes omakorda tänas võimaluse eest kõik need kaheksa aastat imelistele eesti inimestele esineda ja siinsete muusikutega koostööd teha. Lisalauluks kõlas rahvusvaheliselt tuntuima bossanoovade autori Antonio Carlos Jobimi „Agua de beber“.

Tafenau aruandekontserdilt Vene Teatris jäi hinge magusvalus igatsus kaugete päikeseliste randade järele ja samas teadmine, et ka siin, lumisel Põhjamaal, on hea. Eriti siis, kui istuda talveõhtul kamina ees ja kuulata näiteks Uno Loobi samanimelist laulu lõunamaalase Bastose esituses.

6. detsembril kell 19 Vene Teatris Raivo Tafenau kvintett ja külalised
Koosseis:
Sergio Bastos – laul, kitarr
Raivo Tafenau – saksofonid, akordion
Ricardo Padilla – löökpillid
Meelis Vind – klarnetid
Jürmo Eespere – klahvpillid
Virgo Sillamaa – kitarrid
Mihkel Mälgand – kontrabass, basskitarr
Eno Kollom – trummid