Kontserdikaja: Jõulujazz: La Folia oli temperamentide paabel

09. detsember 2005

5.detsembril täitsid Draamateatri neli eesti tippmuusikut – Andres Mustonen, Jaak Sooäär, Tanel Ruben ja Taavo Remmel “La Folia” nime all.

Esmaspäeval, 5.detsembril täitsid Draamateatri neli eesti tippmuusikut – Andres Mustonen, Jaak Sooäär, Tanel Ruben ja Taavo Remmel “La Folia” nime all.

Kontserdimuljeid vahendab Helen Oja Jazzkaare veebitoimetusest.

Tanel Ruben tegi vaikse ja väljapeetud trummisoologa alguse, mille ajal Mustonen, Sooöör ja Remmel lavale hiilisid. Tagasihoidlik-kavalate algustaktidega läks kontsert lahti. Kogu instrumentaal sulandus ühtseks sümbioosiks, millest üksteise järel kostus nii Sooääre kitarri ja Mustoneni viiulit domineerimas. Ühe esimese kummalise asjana torkas silma, kuidas Taavo Remmel kontrabassi mängides ühel heal momendil poogna bumerangiga asendas.

Sellele petlikule avalöögile pöördus tempo väga varsti aga nii meeletult temperamentseks, et peagi purunesid viulipoognad tantsiva ja viiuldava Mustoneni käes, noodid lendasid Sooääre puldist nelja ilmakaarde ja soojakraadid publiku hulgas tõusid.
“La Folia” tormakat esitust kommenteeris Mustonen lavalt ise: “Poognad lähevad kõik rikki sellepärast, et me oleme hulluks läinud. Ja me laval ei ole enne küll rahul, kui teie ka kõik hulluks lähete! Me oleme sadade inimestega seda juba teinud, ja sel moel, et Vivaldi ja Corelli üles ärkaks.”

Kõik poolteist tundi mängu siiski selle pidurdamatu temperamendi kütkeis ei möödunud. Üht pikameelsemat lugu juhatas Andres Mustonen sisse sõnadega: “Uneleme nüüd Vivaldi haual.”

Väga iseloomulikuks kogu esinemise jooksul said äkilised tempomuutused, tõusule järgnes mõõn ning sellele loetud minutite pärast uuesti keriti tuurid niiöelda üles. Lugude lõpetaminegi oli omaette pinge tekitamine publiku jaoks – viimased suudeti nii segdusse ajada, et aplodeerima hakati teatud lugude puhul mitmeid ja mitmeid kordi, muusikud suutsid igakord väga usutavalt välja mängida järjekordse “lõpu”, mille peale lugu tegelikkuses jätkus.

Kui parasjagu mõni tempokas lugu käsil oli ja Sooäär oma käed kasvõi korrakski kitarrilt vabaks võis lasta, kaasas ta kas plaksutama või sõrmi nipsutama õhutades publikut “La Folia” keerisesse. See mis kuulajatega tehti, Mustoneni huilged ja lauluvada, peaaegu et põlev õhkkond laval oli õigustatud, vaadates veidi sõnapaari “La Folia” minevikku. See on ammustest aegadest pärit hispaania tantsumuusika hittlugu, mida on hulk maailmakuulsaid heliloojaid oma lugusi komponeerides alustalaks võtnud.

“Me esineme ikkagi siin Jazzkaarel, mitte Heavy- või Rockkaarel. Ehk teeme järgmisel aastal otsuse nime muuta? Aga et mitte päris harimatud välja paista, siis ühe loo räägime teile veel.”
Andres Mustonen esitles tantsurütmidest üle hõisates kaasmuusikuid: “Siin olid head soolod vahepeal. Nad imesid pillidest välja helisid, mis muusikat oleksid pidanud meenutama.” Jaak Sooäär tundis seepeale huvi, et kas need kellelegi publiku seast tõesti ka muusikana tundusid. Samal hetkel virutas kitarrist paar nooti enda puldi pealt minema, veel jalaga neile hoogu andes. Nootidel ja nende lennukusel oli kokkuvõttes küllalt asendamatu osa kogu kontserdist. Ja kui saabus hetk, mil Taavo Remmeli puldist viimnegi kui noot kogemata alla kukkus ja lugu oma särtsakuses fantastiliselt jätkus, selgus, et neid noote polnud Remmelil vajagi.

Viimased minutid “La Folia” mängus kujunesid vägagi ekstreemseteks – Sooäär musitseeris kitarril hammastega, seda sõna otseses mõttes, ning Mustonen “saagis” oma keelpilli, sõna natukene kaudsemas mõttes, lõhkudes veel viiulipoognat. Peagi tantsis Mustonen juba laval, pillimeeste ees ja lähemal publikule.

Andres Mustonen, Jaak Sooäär, Tanel Ruuben Ja Taavo Remmel kutsuti publiku aktiivsel nõudmsel lisalooks lavale tagasi. Esitati veel viimane lugu ja siis lahkus publik ülesköetuna ja muljetades saalist.

Publik arvab:
Anna-Marie (26), algklasside õpetaja: “Väga ootasin tänast kontserti. Umbes samal ajal eelmine aasta Jõulujazzil käisin siinsamas Draamateatris Mustoneni jazzkvintetti kuulamas. See jättis niivõrd kustumatu mäletsuse, et võtsin ammu juba plaani ka tänavuaastal sama teha. See on uskumatu, milline power temas on, ja see kui spontaanselt ta publikuga suhtleb!”

Julia (50): “Mustonen ütles üks hetk, et me esineme siin Jazzkaar , mitte Heavy- ega Rockkaare raames. Viimaste lugude ajal mul lõi pähe, et selline muusika võiks hiilgavalt mõnele Folkkaarele sobida! Oma energiakülluse ja loomulikkusega. Mustoneni olen ma sellepoolest juba ammuilma imetlenud.”

Kaupo (40): “Keskealise mehe seisukohast esitaksin sellise küsimuse, et huvitav, kust ta selle temperdamendi võtab?”