Kontserdikaja: Jõulujazz: Ladysmith Black Mambazo võlus publiku sõnatuks

05. detsember 2007

4. detsembril laulis Kaarli kiriku võlvide all Ladysmith Black Mambazo publiku südamesse aafrika rahvaviisid. Loe, kuidas publik rahule jäi.

4. detsembri õhtul avas Jõulujazzi soe ja energiline Ladysmith Black Mambazo Lõuna-Aafrikast. Vokaalansambli eestvedaja ja asutaja Joseph Shabalala rääkis kontserdi alguses, et nende missioon on levitada Lõuna-Aafrika kultuuri üle maailma. Nagu lubatud, nii ka tehtud. Kooslus pakkus tervet etendust kodusest kultuurist, millesse oli põimitud ohtralt lõbusat tantsu, liikumist ja loomulikult laulu.

Loe, kuidas publik rahule jäi. Publikuga vestlesid Katre Pilvinski ja Mari Hiiemäe.

Külli (40), Okupatsioonide Muuseumide assistent: “Kardan, et mul pole midagi öelda, kuna olen sõnatu. See polnudki muusika tavalises mõttes – see oli Aafrikas kohalkäik. Peale kontserti on veel suurem soov Aafrikasse minna, tahaks näha esinejaid päris ehedas keskkonnas. Sattusin kontserdile juhuslikult ning mul on selle üle väga hea meel.”

Liis Auväärt (23), ajakirjanik:”Teadsin, kuhu tulen. Olin lugenud varem bändi kohta, aga et nad laivis nii head on, poleks oodanud. Bänd oli tõsiselt särtsune. Nad võiksid rohkem esineda ja neile võiks rohkem promo teha – kuigi kontsert oli välja müüdud. Kontsert võiks toimuda mitmel õhtul.”

Marek Mühlberg (24), ettevõtja:”Polegi sõnu. Ma ei käi palju kontserditel, kuid see oli meeldiv üllatus. Jazzkaare kontserditel olen käinud päris palju. Viis aastat tagasi käisin esimest korda Jazzkaarel ja sealt ka armastus. Meeldivad natuke kaugemalt esinejad ning arvan samuti, et kontsertidel võiks rohkem promo olla.”

Kadri (20), töötab hotellinduses:”Olen mustade muusika austaja. Mulle meeldis, kuigi kontsert oli natuke üheülbaline ning seda oli ka publikust näha. Pärast paari esimest lugu oli näha lahkujaid. Esinejate tantsud olid väga ägedad. Ootasin natuke teist asja, ma pole neid varem üldse kuulnud. Ladysmith Black Mambazo kontserdile tõi see, et mulle meeldib Aafrika muusika, kuid Aafrika on suur ning sealne muusika on väga erinev.”

Thomas (30), Taani ajakirjanik:”Mulle meeldis väga koosluse energia ning nende pühendumus laulmisesse ja muusika tegemisse. Muljet avaldav oli, et kaheksa inimest suutsid laulda ja liikuda väga harmooniliselt. Arvan, et Take That oleks kade nende esitust nähes.
Bändi nägemine tõi paratamatult naeratuse näole, kuna esinejad oli väga rõõmsad ja õnnelikud. Nende etteaste iseloomustab Aafrika muusikat, mis on väga positiivne ja rõõmus. Arvan, et nad olid väga head Lõuna-Aafrika loo rääkijad Apartheid võimust. Ma pole kuulnud varem ühtegi laulu, milles räägitakse demokraatlikest valimistest – kus need kaks sõna etendavad põhirolli.”

Kaia (33), sekretär:„Mul on selle ansambliga isiklik suhe. Ma juba mitu aastat ootasin, et nad Eestisse tuleksid. Olen jälginud, et neil on palju esinemisi Ameerikas, Inglismaal, Taanis.
See kontsert oli hästi lihtne, aga soe, sõbralik ja elurõõmus. Sain sellest kontserdist rõõmsaks.“

Kristjan (35), keskastme juht:„Raske oli seostada, mida nad oma taidlemise ja hüppamisega selgeks püüdsid teha, kui keelest aru ei saanud. Niipalju kui ma aru sain, oli palju seotud aafrika vabadusvõitluse ja vabadusteemaga. Kui nad seal kargasid ja jalgu lakke vehkisid, siis tundusid nad päris sõjakad. Orjatöö ja ahistamise vastu. Oleksin oodanud neilt oodanud ka pala „Jumal õnnista Aafrikat“, see on enamasti neil ikka repertuaaris olnud, minu jaoks oleks võinud see olla see, millega lõpetada.”

Reet (48), raamatupidaja:„See oli nii omapärane võrreldes kõige muuga. Sügavalt rahvuslik. Temperament ja lavaline liikumine oli midagi sellist, mida meiesugustel siin võtta ei olla. Emotsioon jäi soe, see ümin on kõrvus kogu aeg. Lugudes oli läbilõige erinevatest teemadest. Nagu üks tšuktši anekdoot räägib, et mida tšuktš näeb, sellest laulab. Neil tundus ka samamoodi olevat.“

Katrin (44), finantsala töötaja:„Kohati meenutas nende esinemine kankaani, kohati aeroobikakava. Nad olid tõsiselt head võimlejad, iga võimlemistreener oleks rahul olnud nende superpaindumisega. Mustanahaliste liigesed liiguvad ikka hoopis teistmoodi kui valgete omad, sinna poole ka, kuhu need kuidagi liikuda ei tohiks. Nende lugudel ma eriti vahet ei teinud, aga samas, kui mõnest muust rahvusest inimene kuulab meie Setu rahvalaule, ega nemad ka vahet ei tee eri lugudel.“

Mari (30), kunstiõpetaja:„Nad mõjusid väga vahetute ja sümpaatsetena. Esimeste lugude aeg oli publikule kohanemisperioodiks, mille jooksul ansambliga ühele lainele tuli saada. Kes seda ei suutnud, sellele jäi lauljate lavakäitumine mõjuma kohatu ning arusaamatuna. Enamus aga nautis nende muretust ning pisukest omavahelist rivaalitsemist teemal, kes vingemaid liigutusi oskab teha. Nad laulsid kõigest, mis neile oluline: vabadusest, elu-olust, ilusatest tüdrukutest jne. Mulle jäid esinemisest väga positiivsed muljed, päevastress kadus vulinal.“