Jõulujazz: Lepland ei suutnud Sinatrat omaseks laulda

23. detsember 2010

Enne „Sinatra 95“ kontserti 12. detsembril KuMus olid küllap paljude ootused kõrgel. Oli see ju võimalus kuulda viimase superstaari-saate võitjat Ott Leplandi talle ehk mitte kõige omasemas ampluaas ning veenduda oma kõrvaga tema universaalsuses ja professionaalsuses, ehk selles, kui „super“ ta tegelikult on.

Ott Leplandile sekundeeris teise solistina Marvi Vallaste ning mõlemale pakkus turvalise taustsüsteemi Politsei- ja Piirivalveorkestri Bigbänd Siim Aimla juhatusel. Kontserdimuljed pani kirja jazzkaar.ee veebireporter Marje Ingel.

Üldisemalt hinnates polnud Leplandi esitus laitmatu, kuid õnnestumiseks piisav. Kui väljenduda kõrgushüppe terminites, siis noor trubaduur riivas küll latti, aga päris maha seda ei ajanud. Nagu latt, nii värises ka laulja hääl ja kontserdi algul võibolla isegi tema jalad. Lepland tunnistas ka ise, et on päris närvis, sest tema ees seisis keerukas ülesanne kehastuda nõudliku jazzipubliku ees Frank Sinatraks ja laulda tolle poolt kuulsaks lauldud laule mitte temast halvemini.

Närvipinge hajutamiseks liikus Lepland talle jäetud kitsavõitu alas väga aktiivselt edasi-tagasi, olgu meelega või tahtmatult. KuMu omast kaks korda suuremal laval oleks see olnud täiesti normaalne, antud juhul aga võis esimestes ridades istuvat kuulajat häirida pidev otse nina all sagimine, seda enam, et laulja ei vaadanud vist kordagi lähemal istujaile otsa, püüdes saavutada silmsidet pigem kaugemates ridades olijatega. Hoogne liikumine, mis oleks rock-kontserdil olnud ideaalne, tundus „Sinatra 95“ kontekstis kohatu ka stilistiliselt, sest svingi ja eriti ballaadide esitamine nõuab pigem sisemist kui välist aktiivsust.

Kui kõik need eelloetletud häirivad detailid kõrvale jätta, siis on Lepland kahtlemata andekas ja suure potentsiaaliga laulja. Sinatra laulude kontserdil kõlas tema hääletämber veidi harjumatult ja võõralt, aga põhjus polnud närveerimises, sest Lepland oskab oma hääle- ja hingamisaparaati juba piisavalt hästi kontrollida, et mitte täiesti ärevuse ohvriks langeda. Hääle harjumatu kõla oli tingitud hoopis sellest, et enamik kontserdil esitatud laule olid Oti jaoks üsna madalas registris, mis on ilmselt veel nö korralikult sisse laulmata ja kõlalt ebaühtlane.

Kes on kunagi kuulnud Frank Sinatra varajasi lindistusi, teab, kui tohutult erinevad olid tema hääl algajana ja hilisem professionaali vokaal. Tahaks loota, et ka varakult superstaariks kuulutatud Leplandil jätkub sihikindlust looduse poolt antuga edasi tegeleda ja oma „pillil“ kõik registrid ühtlaselt laitmatult kõlama panna. Antud on talle palju ja oleks kahju, kui niisugune anne „raisku läheks“ või üksnes nö osalise võimsusega töötaks.

Oma muhedal moel andis dirigent Siim Aimla juba kontserdi alguses märku, et noor talent on kindlates kätes ja ka vanemad kolleegid eesotsas Aimla endaga „hoiavad tal silma peal“. Ta leidis koguni toredaid paralleele kahe laulja karjääri sarnasest algusest talendiotsingu konkursil. Oma vooru võitmise eest ühes teatris olevat Frank Sinatra teeninud 10 dollarit, ilmselgelt on Lepland vähemalt selles võrdluses olnud edukam.

Omal ajal imetles Sinatra Tommy Dorsey tromboonimängu, kelle meloodiline stiil olevat lauljale olnud koguni otseseks eeskujuks. Hiljutine trombonist Mart Sorki surm oli suur kaotus Politsei- ja Piirivalveorkestri Bigbändile ja eesti muusikale üldse, nii pühendati kava keskel üks lugu pealkirjaga „Mo’ better blues“ ka talle, ja Siim Aimla väljendas veendumust, et bluusiarmastajast Sork paneb ka taevas õige pea ühe bluusibändi kokku.

Seejärel kutsuti lavale Marvi Vallaste, kes pidi antud kontserdi kontekstis kehastama oma kuulsa isa tütart Nancy Sinatrat, ja küllap seepärast kandis nukulikku kleiti. Nuku-imagoga sobivalt oli Vallaste leidnud ka oma hääles üles plikaliku tämbri ning kasutas seda oskuslikult.

Koos esitati kaks duetti, millest teine kujunes eriti meeleolukaks, sest kui Vallaste vastavalt laulu pealkirjale deklareeris „I won’t dance!“, siis Lepland püüdis tal käest kinni võttes teda ümber veenda, ja kui Marvi käe ära tõmbas, siis läks laval lustakaks ja laulu temaatikaga sobivaks trügimiseks. Vallaste jäi seejärel ainsa solistina lavale ja tegi laulus „Cheek to cheek“ meisterliku soorituse, varieerides oma häält plikalikust tämbrist jõulise täishääleni, kord laia, kord terava tooniga. Kahjuks mängis orkester liiga valjusti, kattes kohati Marvi vokaalimprovisatsiooni ära, mis muidu oli väga hea.

Marvi Vallaste saigi üksinda esitada ainult kaks laulu, mida oli teenimatult vähe, arvestades, et Vallastel on jazzi laulmises Leplandist rohkem kogemusi. Teine tema soolonumber, ladina-ameerikalikes rütmides lahendatud „Foggy day“ jäi küll esituse poolest eelmisele alla. Tundus, et Vallaste polnud õiget sambatunnetust kätte saanud ja laulis sõnu kuidagi masinlikult hakkides, samuti kippus ta liialdama plikahäälega, mis minu arvates sellesse laulu enam ei sobinud.

Viimased kaks laulu olid taas usaldatud Ott Leplandile. Kohati leidis ta endas üles selle õige rinnatooni, mis kandvatesse ballaadidesse just sobiks, aga kohati reetis hääle madalamas registris laulmine veel lihvimatust, samuti kippus ta kõrgemate nootide puhul kasutama liialt pressitud tämbrit, mis kuulub pigem rocki väljendusvahendite hulka.

Kontserti kokku võttes „tegi tütar Nancy isa Frankile ära“ ehk jazzi esitamises vilunum Vallaste ületas esituse kvaliteedilt Leplandi. See ei paistnud aga karvavõrdki häirivat Leplandi fännigruppi, kes veel tükk aega pärast kontserti oma lemmikuga pilti tegid ja autogrammi küsisid.

12. detsembril kell 17 Kumu auditooriumis „Frank Sinatra 95“
Ott Lepland ja Marvi Vallaste
Politsei- ja Piirivalveorkestri Bigbänd Siim Aimla juhatusel