Jõulujazz: Lihvimata teemant Alina Rostotskaja

11. detsember 2008

Alina Rostotskaja esinemine kinnitas muljet temast kui julgest improviseerijast, kes erinevalt enamikust teistest lauljatest ei pidanud paljuks pea igas laulus pillimeestele improvisatsioonisoologa sekundeerida, kiidab Marje Ingel.

Kleenuke moskvalanna Alina Rostotskaja äratas tähelepanu juba käesoleva aasta kevadel Nõmme Jazzi VIII rahvusvahelisel Noorte Jazzartistide konkursil.

Siinkirjutajal oli võimalus noore lauljatari esinemist Nõmme konkursi poolfinaalis kuulda ning see mulje oli paljulubav. Alina näitas end huvitava ja suhtlemisaldis improviseerijana, kes esmakordsel kuulamisel tundus olevat üsna kõrge sopran – pigem madalamakõlaliste häälte poolt domineeritud jazzis küllalt ebatavaline hääleliik – ja oma ebatüüpilisuse tõttu tundus ta seda huvitavam. Näis, et tema häält on võimatu kellegagi segi ajada.

Niisiis ootasin huviga võimalust sellest noorest lauljatarist rohkem teada saada ja tema häält rohkem kuulda. Võimalus saabus Jõulujazzi raames reedel, 5. detsembril. Teater No99 jazziklubis olid juba pool tundi enne kontserdi algust kõik toolid hõivatud, seadsin end trepile istuma. Kontserdi algul sai see osa astmeist, kust lava näha oli, samuti kuulajaid täis.

Esmalt tuli lavale ansambel Jazzmobile, mille liikmete meisterlikkusest andsid soolod otsekohe märku. Erilise virtuooslikkusega paistis terve õhtu jooksul silma pianist Vladimir Kapõrin. Bändi kogenuim liige, kontrabassi mängiv Igor Ivanuškin tekitas kuulajaskonnas korduvalt heatahtlikke naerukahinaid oma improvisatsioonidele kaasaümisemise kombega (ümin oli kohati nii innukas, et kippus bassisoololt tähelepanu ära tõmbama, nii oligi publik dilemma ees, kumba kuulata).

Teiseks looks oli valitud Miles Davise “All blues” ning lavale astus ka õhtu peakangelanna Alina Rostotskaja ise. Taas kinnitas noore artisti esinemine varasemat muljet temast kui julgest improviseerijast, kes erinevalt enamikust teistest lauljatest ei pidanud paljuks pea igas laulus pillimeestele improvisatsioonisoologa sekundeerida.

Tema suurimateks õnnestumisteks sel kontserdil võib lugeda laule “Cry me a river”, “Just the way you are”, “Centerpiece” ja “Manha de carnaval”. Need olid oma esituselt täiuslikkusele lähedal: maitseka fraseerimise ja vilka improvisatsioonilise soologa; ilusa, ühtlase ja selge tooniga lauldud.

Siiski kujunes noorest lauljatarist selle kontserdi põhjal mõneti vastuoluline pilt: veel ei suutnud ta oma häält igas laulus ühtlaselt valitseda, kohati oli tema hääles tunda ebakindlust ning esituses veidi arglikkust ja konarlikkust.

Vara oleks nimetada Alina Rostotskajat küpseks, väljakujunenud artistiks, samas ei saa kuidagi ignoreerida tema säravat esitust nii mõnegi laulu puhul. Praegu näib, et miski siiski varjutab veel seda sära. See vajab esile toomist, viimistlemist. Alina Rostotskaja anne on värske, veel lõplikult vormimata nagu äsja leiukohast avastatud lihvimata teemant. Tema arengul tasub aga kindlasti silma peal hoida, mõne aasta pärast võime olla tunnistajaks tähe sünnile.

Alina Rostotskaja & Jazzmobile 5. detsembril kell 21:30 NO99 Jazziklubis

Koosseis:
Alina Rostotskaja – laul
Vladimir Kapõrin – klaver
Maksim Šibin – kitarr
Igor Ivanuškin – bass
David Tkebuchava – trummid