Jõulujazz: Macy Gray galakontsert

12. detsember 2010

Marje Ingel kirjeldab teisipäeva õhtul Nokia Kontserdimajas toimunut kui staarirohket galakontserti.

Jõulujazzi üks kõlavama nimega esinejaid – Macy Gray – oli oma etteaste täiendamiseks end ümbritsenud nii paljude talentidega, et täht ise kippus nende kõrval kahvatuma. Kuulaja võis end ajuti tunda nagu galakontserdil ja pidi õhtu lõppedes pead murdma, kelle kontserdil ta õigupoolest käis. Kontsert algas, nagu suurte staaride puhul kombeks, kohaliku soojendusesinejaga – Iirisega.

Kontserti vahendab Marje Ingel.

Viimasel paaril aastal jõudsalt tuult tiibadesse kogunud Iiris Vesik pole ehk veel lendu tõusnud, kuid äratõuge näib olevat lähedal. Tal on eripärase tämbriga ja piisava ulatusega hääl, ta tunneb end laval vabalt, suhtleb saaliga ja isegi staatiliselt oma kohal püsivate bändikaaslastega. Nokia Kontserdimajas esinedes oskas ta muuhulgas arvestada sedagi, et saal on kõrge ja kümnetele rõdul istuvatele inimestele on ta laval selili lebavana võibolla isegi paremini nähtav kui seistes.

Ainsa pisiasjana häiris Iirise etteaste juures üks väike muusikaline konarus: ühes laulus olid tema ja taustalaulja Johanna Eenma häälte tämbrid vastuolus, Iirisel kõrge ja terav, Eenmal madal, pehme ja hajuv. Juhul, kui häälte erinevus oli taotluslik, siis ei osatud seda vastandumist välja mängida. Iirise etteastele järgnes vaheaeg.

Seejärel ei tulnud aga lavale veel Macy Gray, vaid Honey Larochelle koos kitarristiga. Vapustava häälematerjali ja selle kasutamise oskusega lauljatar väärinuks kindlasti omaette soolokontserti, antud juhul aga tekkis küsimus, kui palju soojendajaid ühele artistile vaja on.

Honey Larochelle osutus siiski nii vaieldamatult heaks artistiks, et publik võttis kohe tuld ja elas tema esitustele innukalt kaasa, isegi sedavõrd, et laulis koos temaga. Mõne laulu järel Larochelle lahkus. Taas mängiti kõlaritest taustamuusikat ja lasti publikul oodata. Niisugune jahutustaktika kippus soojendusesinejate nähtud vaeva asjatuks muutma, sest rahvas muutus kannatamatuks, plaksutas ja vilistas.

Kell 20.50 tuli bänd lõpuks lavale ja alustas jatsilikku instrumentaalpala. Selle saatel ilmus mulatitar, kes oma pika tervituskõne lõpuks kutsus lavale Macy Gray. Kohe esimese märguande peale hakkas innukas publik kaasa plaksutama. Õhtu täht ise alustas publikuga suhtlemist teise loo ajal, rääkides riimis muusikasse „I’m a superstar, I’m in Estonia“ ja pani rahva kõigest kõrist kisama ja kaasa laulma. Sõnaosavusest ei paistnud Macyl puudu tulevat, sundimatult poetas ta eneseiroonilisi nalju, mis võisid olla suunatud reisiväsimuse pihta, sest kogu kontserdi jooksul tundus Macy Gray suhteliselt passiivsena.

Seetõttu said lisaks kaasas olnud soojendusesineja Honey Larochelle’ile laval särada ja ulatuslikult oma võimeid demonstreerida nii mulatitarist taustalaulja kui kitarrist (kummagi nime ei õnnestunud kahjuks kindlaks teha). Viimane, muide, esitas rütmigrupi saatel instrumentaalversiooni Queen’i laulust „We are the champions“, taustalaulja aga hiilgas rhythm & blues’i vaimus suurepärase cover’iga Metallica hitist „Nothing else matters“.

Macy Gray ise ei näidanud oma vokaalseid oskusi kuigivõrd, piirdudes oma laulude lihtlabase äralaulmisega. Kahtlemata on Macy Grayl kogu maailmas unikaalne hääl, mida on võimatu kellegagi segi ajada, kuid kuna Gray ei vaevunud oma haruldast häält kuigi palju kasutama, siis kippus tema esitus taustalaulja omale alla jääma. Temalt oleks oodanud kui mitte agaramat tehniliste oskuste demonstreerimist, siis vähemalt jõulisemat kohalolekut, kõigi teiste esinejate omast üle ulatuvat karismat.

Paraku piirdus Gray üksnes kleidi veelgi sädelevama vastu vahetamisega, ja sellest loomulikult ei piisanud. Lava valitsemise asemel veetis õhtu väidetav peaesineja pahatihti aega passiivselt laval istudes teiste etteastete jälgimisega ja publikuga lobisemisega, mistõttu tema enda esitusest jäi siinkirjutajale üsna kesine mulje.

Tegelikult polnudki Gray’l endal vaja publiku üleskütmisega vaeva näha, sellegi töö tegid tema eest ära taustalaulja ja spetsiaalse palakatiga „everybody scream!“ varustatud meesterahvas, kes kuulajaile suures kirjas laulutekste ette näitas ja kaasa laulma innustas.

Tõele au andes paistis publik kontserdiga väga rahul olevat, huilgas vaimustunult ja tantsis kontserdi lõpupoole ligi kümmekond lugu järjest oma kohtadel püsti seistes kaasa. Mõni sarkastilisem kriitik võinuks ehk aga oletada, et pikaleveninud maratonkontserdi lõpul nad lihtsalt ei suutnud enam kauem istuda…

7. detsembril kell 19 Nokia Kontserdimajas

Macy Gray,
soojendusesinejad
Iiris ja
Honey Larochelle.