Jõulujazz: Michael Manring ja Michael Schiefel Viljandis

09. jaanuar 2006

8. detsembril esinesid Viljandi Kultuurimajas bassivirtuoos Michael Manring ning vokalist Michael Schiefel.

8. detsembril esinesid Viljandi Kultuurimajas bassivirtuoos Michael Manring ning vokalist Michael Schiefel.

Jazzkaare veebitoimetuse Viljandi korrespondent Garrett Kuut käis kaemas.

Mõned minutid pärast kontserdi väljakuulutatud algusaega astus lavale väikest kasvu Michael Manring, tervitas lühidalt Viljandi publikut ning asus ilma pikema jututa oma basskitarrist kauneid helisid välja võluma.
Esimesena hämmastas bassiheli selgus ning puhtus. Seda enam tuleb bassimehele au anda, kuna sellise soundiga mängides pole ruumi vigadele. Neid loomulikult publik ei kuulnud.

Laval kasutas Manring kolme erinevat pilli. Kaks basskitarri olid neljakeelsed fretlessid (puuduvad astmetraadid ehk grihvid), millele oli kinnitatud kaval mehhanism, mis lubas keelte helikõrgusi mängu ajal muuta. Kolmandaks pilliks oli tavaline neljakeelne basskitarr, kuigi tavaline pole just kõige õigem sõna käsitööna valminud instrumendi kirjeldamiseks.

Pausid esimeste lugude vahel olid lühikesed – hetkega jõudis Manring rahvast tänada ning basskitarre vahetada. Kolmanda loona esitas ta kauni meloodiaga muusikapala, mis oma õhulisuses täitis kogu saali, luues mõtliku atmosfääri. Sellele järgnes tõlgendus Bachi muusikast ning maitsekas popurrii The Beatles’i loomingust.

Ühe loo ajal kasutas Michael Manring kahte magnetit. Neid keelte ligi asetades tõi ta kuuldavale pikalt ning ühtlaselt kõlavaid noote. See idamaiste mõjutustega muusikapala täitis saali taas unistava meeleoluga. Eriti võimsalt kõlasid madalad noodid, mida võis esireas istudes lausa füüsiliselt tunda. Tema enda sõnul üritas ta matkida moslemite palvust, mis tal ka vahelduva eduga välja tuli.

Huvitav oli jälgida kuidas Manringil õnnestus isegi pilli häälestamine niivõrd hästi, et tundus, nagu tegemist oleks järjekordse palaga. Samal ajal tegi ta juttu oma kodukohast Californiast ning rääkis eneseirooniliselt ning humoorikalt sealsest elust.
Seejärel järgnesid kaks pala, mis olid oma nime saanud Kreeka jumalate järgi. Päikesejumala Heliose nime kandev lugu oli rütmikas ning energiline. Kasutatud oli palju ülemhelisid, mis kõlasid nagu langevad vihmapiisad.

Viimasteks lugudeks tuli Manringi abistama prantsuse basskitarrist Yves Carbonne. Temaga mängiti paar lugu basstrio Manring, Carbonne ja Dominique Di Piazza uuelt plaadilt. Nende lugude ajal kasutas Carbonne kaheksakeelset pilli, mis pigem meenutas harfi kui basskitarri. Kahe pillimehe koostöö sujus laval ülihästi ning efektselt kasutati kogu pillide heliulatus.

Tormiline aplaus saatis muusikute lahkumist lavalt. Loogilise jätkuna mängiti veel üks lugu, peale mida paluti pillimeestel võimendused signeerida.

Schiefel järgnes Manringule
Pärast pooletunnist pausi jõudis esinemisjärjekord Michael Schiefeli kätte. Olles harjunud nägema kontsertidel meeletutes kogustes helitehnikat, oli imelik vaadata lavale, kus seisis Michael Schiefel, kaasas kaks efektiplokki ning mikrofon. Koheselt köitis ta energiline ning vahepeal lausa koomiline lavahoiak publiku tähelepanu. Oli nauditav vaadata, kuidas muusik esitas oma lugusid suure pühendumusega. Repertuaar koosnes põhiliselt järgmise aasta kevadel ilmuvast plaadimaterjalist.

Kasutades ainult oma häält ning tänapäeva tehnikat, tekitas ta lausa vapustavaid helisid, imiteerides trumme, tšellot, kitarri, saksofoni ning basskitarri. „Aastatega on tehnika niivõrd arenenud, et enam ei pea kaasas kandma mitut kastitäit efektiplokke. Nüüdseks on mul neid laval ainult kaks“, sõnas laulja.

Kuid tehnika aitab ainult teatud piirini. Michael Schiefeli fenomen peitub siiski tema vapustavas hääleulatuses ning tämbris. Vahepeal tundus, et laval on hoopiski professionaalne naislaulja. Esimesed lood laulis ta valdavalt kõrgemalt, mis muutus hetkeks igavaks. Kuid koheselt parandas ta selle vea ning demonstreeris oma võimet laulda väga madalalt.

Lisaks muusikale jäid meelde lihtsad, kuid geniaalsed riimid. Schiefeli ideaalne inglise keele valdamine tekitas kahtluse, kas tegemist on ikka sakslasega. Peale oma lugude esitas Schiefel The Police’i lugu „Spirits in a material world“. Väga kaunilt kõlas The Cure’i lugu „Boys don’t cry“.

Vahepalaks demonstreeris Schiefel, kuidas tavalise viisijupi kõrgust saab elektroonika abil muuta. Kontserdi lõpus kõlas töötlus Nina Hageni loost „Was es ist?“ mille Schiefel esitas peaaegu et räppides.
Loomulikult plaksutati ka Michael Schiefel tagasi lavale, kus ta esitas kaanoni saksa lastelaulust, mida ta nooremana koos perega väljasõidule minnes laulis. Sellega pani ta efektse punkti oma järjekordsele esinemisele Eestis.

Selle Jõulujazzu raames toimunud kontserdiga oli tegemist kahtlemata omanäolisema esitusega kahe oma ala professionaali poolt.