Jõulujazz: Õhtul Eesti Keeltega jäi aeg seisma

15. detsember 2004

Ansambel Eesti Keeled tungis Tartu publiku südameisse, juhtides kuulaja jõulueelsesse rahulikku mõtisklusse. Anneli Lepp Jazzkaare veebitoimetusest käis kohal.

14. detsembril andis ansambel Eesti Keeled kontserdi Vanemuise kontserdimajas. Ansambel esitles oma uut plaati “Kella tiksumist”.

Anneli Lepp Jazzkaare veebitoimetusest jagab oma muljeid muusikaõhtust.

Küünlad, punane valgus, mille soojalt hubasesse kiirgusesse võib end unustada. Tasased kuljused, mille kõlav viib tagasi aega, mil jõuludel sõideti saaniga mööda külavaheteed kiriku poole…

“Kella tiksumist saab tuba täis, aega vallutab ruumi,” toetavad õhkkonda saali paisatud sõnad – read, mille kunagi on kirja pannud Jaan Kaplinski.
Mulle tundub, et Eesti Keeled ei vajakski tegelikult sõnu, et atmosfääri luua. Nende muusika kõneleb enese eest – kuuiku omavaheline kooskõla ja teineteisetunnetus tekitasid helipildi, mis joonistus ruumi kõigile seintele ja ka selle kõige kaugemasse nurka ja püsis pea kaks tundi, umbes tosina pala jagu.

Olen üks neist kontserdikülastajatest, kelle jaoks aeg jäi Eesti keelte “Vaiksel ööl” seisma. Nende etnojazzi vaiksed mõtisklused lõid erilise mediteeriva õhkkonna, mida kohati oli patt isegi köhatusega lõhkuda.
Eesti Keeltel õnnestus valdavalt kitarrist Jaak Sooääre, kuid ka teiste autorite lugusid neljal kitarril ja kandlel esitades viia kuulaja jõulumõtiskluste radadele, mis ei ole vaid poodides tunglemine ja kommertslik kingihullus. Ühel hetkel sai reaalsus siiski ka sellel õhtul võitu, sest keset kontserti paiskas Ain Agan järsku publikusse võimaluse nende plaati osta ja seda veel eriti soodsa hinnaga… c` est la vie

See väike vastuolu tekitas publiku hulgas mõningast suminat. Ei teagi, kas pärines see kommertstrotslikkust nördimusest pühaliku vaikuse rikkumisel või kusagilt mujalt. Õnneks viis muusika kuulaja peagi tagasi jõuluromantilisse konteksti, sest kogu esitlus oli tõeliselt kaasahaarav.

Seda, et muusikud olid hingega asja juures näitas pea kõik, mis laval toimus: esinejal lasksid end muusikal kanda, õõtsudes kinnisilmi selle rütmis kaasa. Kui ühel hetkel mu pilk Jaak Sooääre kitarril peatus, mänglesid isegi selle keelte otsad kaasa justkui tillukesed kristallid tantsutuules. Või kui Jaak Johanson laulis võis sõnade kaja lugeda ka Riho Sibula huulilt.

Õhtu huvitavaks muutnud mänglevaid detaile oli kontserdil palju: erineva iseloomuga etnojazzi meditatsioonid, omalaadsed helijäljendid loomaks veel tilkumise või linnulaulu kõla. Lauldi nii eesti, vene kui ka leedu keeles jne.
Vaheldusrikkust lisas tõsiasi, et nii lood kui ka neid ühendavad vahetekstid kõlasid erinevate artistide esituses, kes oskasid vastavalt loo iseloomule või oma rollile oma hääletämbriga mängides luua omalaadsele häälevarjundeid. Iga lugu lõi justkui erilise õhkkonna, oma fiilingu. Ja iga vahetekst aitas sellele suurepäraselt kaasa, kord näiteks sõnadega: “See on laul, mis kuulatud Riho Sibula köögis, kus oli Ungari pekki ja Prantsuse konjakit…”

Mulle meeldis see kontsert seepärast, et muusikaline sulandumine toimus justkui mitmel tasandil: pilli ja interpreedi vahel, esinejatel omavahel, musitseerijate ja publiku vahel. Muusikal on imepärane jõud ühendada ja Eesti Keeled mängisid selle hästi välja: seda nii muusikaliselt kõrgel tasemel kui ka ajakontekstile vastavalt mediteerivas kammerlikus stiilis – pea on ju jõulud.

Ansambel Eesti Keeled esineb 17. detsembril kell 19 Viru hotellis Grande saalis.
Klassikaraadio teeb ülekande EBU Euroradio Jazz Seasoni tarbeks. Kontserdi kannab raadioeetris üle 18 riiki.